Fotopostitus: 2012. aasta lõpp

Õunte korjamine septembris

Esimene õunasalat Cosis koos Kärdiga

 Central Parkis asuv meie lõunasöögi koht

 Minu lemmik kaardid vennale:

Leidsin raamatupoest raamatu Eesti kohta

Meie ainuke kõrvits ja selle omastasid ka oravad ära

Au pairide Halloweeni pidu

Kärt, mina, Adelina, Maria ja Tina

Siis kui eestlastel peol igav hakkab

Halloweeni kaunistused millest kõik nii vaimustuses olid

Mul hakkas igav nagu näha...

Stamfordi tänupühade paraad. Suuruselt #2 Ameerikas

Hulluvad lapsed

NYC tänupühade paraadi vaatamine PA-s

Kurikuulus kalkun

Jalutuskäik peale tänupühade õhtusööki

Telefonimast, mis on puuks maskeeritud. Üldse ei saa aru onju

Kuuseehted

Liisa sai 14

Minu ja Kärdi kätetöö

Winter Jam

Kas keegi veel Reelika nimelist inimest ka mäletab? 

Siin on liiga kaua vaikus olnud. Elan ikka sama moodi siin teisel pool ookeani ja naudin enda viimaseid kuid Ameerikas. Täpsemalt öeldes ainult 6 kuud ongi alles jäänud ja siis bye-bye USA. Oeh, ütlen juba ma ei tea mitme sajandat korda, et jube kiiresti läheb aeg.

Ja muidugi blogini pole ma ka ammmmmu jõudnud. Kui midagi lahedat toimub, siis pidevalt mõtlen, et sellest peab kirjutama. Aga tavaliselt kui ma koju jõuan, siis olen kas surmväsinud või selle tahte ära unustanud. Ja siis nagu alati varsti enam ei mäletagi millest ma kirjutada tahtsin või lihtsalt ei viitsi. Sama teema on ka eelmise nädala laupäevaga. Aga nüüd ma võtsin lõpuks ennast kokku ja hakkasin kirjutama.

Vabandan kohe ette ära trükivigade ja imelike lausemoodustiste kohta. 18 kuud on oma töö eesti keelega ära teinud nii kirjutamises kui ka rääkimises.

Peale paari päevast plaanimist ja askeldamist jõudis kaua oodatud laupäev, 26. jaanuar kätte. Hommikul oli äratus kell 8. Täielik piin, kuna ma tavaliselt nädalavahetustel enne 1 voodist välja ei jõua. Tõmbasin ruloo üles ja ülla-ülla, lund oli sadanud öösel. Telefon näitas, et õues oli toredalt -13 jälle. Kuna tuba oli jahe (papist majad nagu te ütlete :D ), siis passisin 15 minutit tekikuhja all. Peale seda oli muidugi turbo kiirusel riidesse panek, koti ja auto pakkimine. Muidugi ei tahtnud mu auto normaalselt käima ega seest soojaks minna niikaua kuni ma kõik kraami kohale vedasin. Olin Kamilale lubanud, et võtan ta 8:40 peale, aga tegelikult jõudsin tema juurde alles 8:55, mis siis et ta minust 3 minuti kaugusel elab. Kihutasime ruttu rongijaama, parkisime auto ära ja hakkasime enda kraamihunnikuga jaama sisse vantsima. Jalas lumelaua saapad, kiivrid peas (sest need olid soojad), punnis seljakotid seljas ja lumelauad käe otsas. Rongijaamas inimesed lihtsalt jõllitasid meid. Perroonil rongi oodates tulid juba esimesed uudishimulikud küsimusi küsima. Õnneks oli rong üpriski tühi, niiet me saime enda kolahunnikuga toredasti laiutada.

New Yorgis, Central Parkis toimus Winter Jam, ehk siis NY osariigi mäed olid parki kunstlund tootnud ja seal sai suusatada, lauaga sõita ja isegi koertele oli oma pargike tehtud. Ja see kõik oli tasuta. Otsustasime Kamilaga minna, sest ta oli ka eelmine aasta endale lauapisiku saanud.

Grand Centralis oli meil missiooniks endale hommikusöögid hankida. Võtsin endale kalkuni singiga võileiva, mis oli täiesti maitsetu ja lendas prügikasti. Ja jälle tulid inimesed küsimusi küsima. Grand Centralist välja astudes saime aru, miks kõik imestasid, et me lumelaudadega ringi kõndisime. New Yorgis polnud üldsegi lund. Hakkasime enda kolakatega 72. tänava poole kõndima. Jälle uudishimulikud inimesed igal pool. Meil oli umbes pool teed kõnnitud, kui hakkasime mõtlema, et äkki see üritus tühistati, sest me ei olnud mitte kedagi teist laua ega suuskadega näinud. Meie õnneks tuli üks pere küsima, et mis kell Winter Jam hakkab, niiet me ei tulnud ikka asjata linna. Peale 40 minutit kõndimist jõudsime parki kohale ja nägime esimesi inimesi kelkudega. Jeee! Muidugi jäime me pool tundi hiljaks. Leidsime koha üles ja hakkasime uurima kus mis on. Pakuti erinevaid sööke ja jooke, bändid esinesid, leidsime lumelaua proffidele tehtud mäe hüpeka ja boxiga. Selle peale ütlesime kohe ära, et seda me elu sees ei tee. Liiga jube nägi välja. Edasi tuli koht kus õpetati suusatamist ja lumelaua sõitu. Minu arust ei olnud see küll mingi mägi, vaid täiesti tasane koht. Kõndisime edas, et leida see suur mägi kus lauaga saaks sõita. Jõudsime otsa pidi koerteparki. Küsisime ühelt vabatahtlikult, et kas see ongi kõik ja saime vastuseks, et jah. Me olime nii pettunud, et tulime ilma asjata linna ja tassisime kõike seda kraami kaasa. Siis tulid meie juurde veel üks grupp noori inimesi kes küsisid meilt sama asja. Lõpuks torisesime kõik koos kambakesi 5 minutit, et isegi koertel on siin lõbusam kui inimestel. Läksime Kamilaga tagasi lumelaua mäe juurde, istusime pingi peal ja lihtsalt vahtisime neid proffe trikitamas. Mõtlesime koju tagasi minna, aga enne tahtsime teistele seal kaasa elada. Peale pikka passimist Kamila küsis ühelt, et kas algajad saaksid ka sellega hakkama. Ütlesid jah, orgunnisid meile kohe käepaelad, et meid sisse lastaks ja lubasid õpetada ka. Alguses ma mõtlesin küll, et mismõttes ma lähen sinna enda marki maha tegema kui ma ei oska. Tüüpiline mina. Aga siis hakkasin mõtlema, et Eestis mul raudselt sellist võimalust ei tuleks, niiet võtsin laua käe otsa ja vantsisin mäest üles. Me olime Kamilaga ainukesed algajad ja ainukesed tüdrukud seal. Alguses vaatasime kuidas teised sõitsid ja kuulasime nende õpetusi. Oeh, närv tuli sisse selle peale. Siis oli aeg laud alla panna ja ääre poole liikuma hakata. Kõigilt julgustavad õlapatsutused ja õpetused kätte saadud tegin esimese katse. Napilt enne boxini jõudmist läksin nii närvi, et panin muidugi käntsa. Võtsin laua alt ära, vaatasin ringi ja nägin, et umbes 50 inimest vaatasid mind piirete tagant. OMG. Mõned isegi hüüdsid, et küll järgmine kord läheb paremini ja proovi ikka uuesti. Mäel sain teiste käest uusi õpetusi. Umbes 4. korral jõudsin ma boxini kuni panin seal peal lihtsalt käntsa uuesti. Lõin enda sabakondi toredalt ära. Kusjuures see oli nii lahe, kuidas inimesed kogu aeg kaasa elasid. Kui ma mäe peal olin, et hakkan sõitma, siis inimesed plaksutasid, karjusid ja ergutasid kogu aeg. Ja kui ma istuli lendasin, siis kõigil oli kohe OOOOHHHHHH. Sellele järgnesid hüüded inimestelt You can do it! 5. kord. 50-st inimesest oli saanud rohkem kui 100 pluss veel telekaamerad. Kõigilt õlapatsutused ja õnn kaasa saadud. Lasin mäest alla, tegin boxi ära ja ei kukkunudki maha. Ohhhh see oli nii hea tunne. Inimesed plaksutasid ja hüüdsid Good job! Mäe turvad (Gore lumelauainstruktorid) kallistasid, mäe peal oli ka high five, kallistused ja õnnesoovid. (Aaa, minu eelmise aasta lumelaua õpetaja Gorelt oli ka seal ja ta isegi mäletas mind väga hästi.) Lasin veel paar korda ilusti alla kuni öeldi, et tuleb viimane sõit. Siis ma suutsin ikka täiega matsu panna. Jõudsin boxi peale ja kogemata keerasin lauda nii, et ma lendasin täpselt boxi ja hüpeka vahele kõhuli maha, laud ilusti nende peal kinni. Jah, tegin endal margi täis. Inimesed hüüdisid, et kas minuga on kõik korras. Ma lamasin näoli lumes kuni teised mul laua alt ära võtsid ja mu püsti tõmbasid. Kõik kohad valutasid, eriti mu lõug. Ja siis hakkasid inimesed plaksutama, et ma sain kokkuvõttes hästi hakkama, mis siis et ma pole elu sees midagi sellist teinud. Sain auhinnaks T-särgi ja tasuta Red Bulli. Läksime Kamilaga pingi peale istuma, et asjad kotti panna. Inimesed tulid õnnitlema ja rääkima, et nad poleks küll ise julgenud seda teha. See oli nagu unenägu, et täiesti võõrad tulid nii rääkima. Peale pingi peal puhkamist võtsime suuna lähima Starbucksi poole. Tänava peal tulid jälle inimesed küsima, et kus me sõitmas käisime. Esimest korda kirjutati Starbucksis mu nimi õieti. Üks barista tuli mind kiitma, ta oli ka seal vaatamas olnud enne tema vahetuse algust. Istusime seal vähemalt tund aega, sest me olime parajad laibad. Vastasime jälle inimeste küsimustele. Siis saime Gosialt ja Selmalt sõnumi, et nad on ajaloo muuseumis. Kiivrid pähe, kotid selga ja lauad kätte võtsime suuna sinna poole. Peale 12 blocki kõndimist olime kohal. Turvad lasid meid isegi nende kodinatega sisse. Olime seal tund aega kuni kinni pandi. Oijah, mitukümmend korda me kuulsime sõna snowboard ja kui paljudele küsimustele me pidime jälle vastama. Peale muuseumi võtsime puupüsti täis metroo ja sõitsime Times Squarele. Teised läksid kuskile õhtusöögile ja ma otsustasin üksi Grand Centralisse kõndida ja koju tulla, sest mu sabakont tegi mu olemise suht kehvaks ja mu vasak labakäsi oli ka parajalt paistes ja sinine. Oh neid ameeriklasi ja nende küsimusi. Grand Centralis tahtsid hiinlased minuga koos pilti teha, sest ma ei olnud nagu teised. Ostsin endale smuuti ja sain tasuta küpsise, sest nendele töötajatele pidid lumelaudurid meeldima, sest nad ise ei julgeks küll seda proovida. Nendega jäin ma päris kauaks rääkima. Edasi tuiskasin rongi ja nautisin niisama istumist. Kuni rong liikuma hakkas ja kõlaritest mees ütles, et te olete 50 aastat vanas rongis ja mõndades vagunites ei pruugi küte töötada. Ehk siis selles kus mina olin. 5 minuti pärast tuli konduktor ütlema,  et see vagun on katki, sellepärast see hüppaski nagu batuudi peal oleks olnud. Pool teed istusime üldse peaaegu pimedas vagunis, sest millegi pärast kustusid kõik tuled ära, ainult väljapääsu tuled jäid põlema. 45 min pärast olin Stamfordis. Kihutasin ruttu koju, pikk kuum dušš ja voodis lebotamine. 

Aaa, kusjuures ma nägin ennast telekast ka isegi. Ilmakanalis.

Peale hommikusööki Grand Centralis

Õnnelik eestlane

Täpselt nii palju lund oligi mujal Central Parkis

Ma ei jõua ikka ära imestada kui sõbralikud ja abivalmis ameeriklased on.

Kohe kindlasti oli see selle aasta parim päev!

14. 12. 2012

Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et midagi sellist võib siin, nii lähedal juhtuda. Midagi nii jubedat. Need väikesed süütud printsid ja printsessid kellel oli terve elu veel ees. Sünnipäevad, jõulud, kooli lõpetamine, pere loomine, lapsed, lapselapsed... Kooli töötajad. Nad ei olnud milleski süüdi.
Miks?

Puhake rahus

Oh jah, jälle on nii palju aega mööda läinud eelmisest postitusest. Nii palju on asju millest kirjutada ja pilte on ka lausa hunnikute viisi. Viimasel ajal on elu niiniii kiire olnud. Ma luban, et kirjutan siia enda tegemiste kohta sellel kuul veel. Aga jah, kui ma pole selles piisavalt kiire, siis tuletage mulle seda meelde. 

Lisan paar pilti ka. 

Aga oh kurat, piltide mälu on jälle täis

Sandy külaskäik

Järjekordselt jään postitusega oma 2 nädalat hiljaks. Tüüpiline mina. 

Eelmises postituses jäin pooleli pühapäeva õhtu juures, peale päev otsa köögis kokkamist. Igastahes kaneelirulle ja rosinakukleid oli meil lausa hunnikutes. 

Esmaspäeva hommikul ärgates esimese asjana vaatasin, kas digiboks kella näitab. Näitas- elekter oli alles. Rulood üles tõmmates avastasin, et puud olid kõik püsti ja tuul oli päris kõva vahepeal. Arvutit lahti tehes hakkasin juba teistelt au pairidelt kirju saama, paljud kurtsid, et pakivad just kõike enda varandust kokku, et vee eest põgeneda perega. Ausaltöeldes olin ma terve päev juba valmis, et nüüüüüüd läheb elekter ära. Pimedus tuleb. Aga ei, telekast tuli ikka teateid kui kaugel Sandy on ja vahepeal sai sireene ka kuulata. Kella 2 ajal sain isegi Jane ja Janettega skypeda veel. Selleks ajaks olid tuuleiilid päris kõvaks läinud. Ja siis hakkasid õues suured paugud käima, transformerid hakkasid järge mööda postide otsas plahvatama ja elekter kadus mõneks sekundiks. Vahepeal all käies avastasin, et naabritel oli juba esimene puu juurtega maa seest välja tulnud ja teine naaber riisus selle paduvihma ja marutuule käes lehti. Ameeriklased. Saime veel tund aega skypeda vahelduva eduga, sest õues käisid ikka plahvatused ja valgus vilkus kogu aeg. Kell hakkas viiele lähenema ja tuul läks veel tugevamaks. Otsustasime varem õhtusööki süüa, sest tuled vilkusid juba päris tihti ja me ei tahtnud eriti pimedas süüa. Istusime siis õhtusöögilauas ja teises laua otsas käis ipadis ilmakanal. Öeldi, et orkaan peaks lähima tunni aja jooksul maapeale jõudma. Liisa muudkui korrutas, et me ei kaota elektrit, sest ta usub sellesse nii palju. Coco magas minu kõrval terrassi ukse ees enda voodis. Järsku hakkas õues nii jube mürin ja paukumine pihta. Mitte midagi ei näinud, kõik kohad olid lendavaid lehti ja oksi täis. Järjest hullemaks läks. Tuled hakkasid uuesti vilkuma. Coco ehmus selle kõige peale ära ja jooksis laua alla varju. Terve maja värises selle tugeva tuule pärast. Kuna söögituba on maja ühekorruselises osas, siis tegime turbo kiirusel õhtusöögi lõpetamise ja läksime ruttu alla deni, juhuks kui selle tuulega mõni puu majale peale kukub. Mõne minuti pärast saime naabritelt telefonikõne, et meie maja taga olevatel naabritel on puu katusel. Kuna tuul läks paariks minutiks nõrgemaks käisime üleval korrusel magamise asju ja dokumente alla toomas. Siis hakkas jälle uus maru pihta. Arvatavasti jõudis orkaan maale. Transformerid plahvatasid ja tuled vilkusid. Aknast välja vaadates oli selline tunne, nagu igal pool lööks välku, terve taevas läks valgeks nendest plahvatustest. Vaatasin deni tagauksest välja ja nägin, et teised naabrid jooksid taskulampidega ümber maja ringi. Kiired telefonikõned ja saime teada, et ka neil on puu katusel. Istusime denis, kuulasime õues mürisevat tuult ja vaatasime ilmakanalit. Nii palju kui sai selle vilkuva vooluga. Uuesti aknast välja vaadates avastasin, et veel ühtedel naabritel oli puu maja katusel ja osa aeda oli ära lennanud. Seal majas elavad praegu üürnikud, aga maja omanikud on pere head sõbrad. Tund aega hiljem helistasime omanikele, nad ei teadnud midagi sellest ja helistasid üürnikele, kes taskulampidega välja jooksid. Me otsustasime denis magada, sest see oli kõige ohutum koht. Öösel pool üks ärkasime kõik suure paugu peale üles. Ma alguses arvasin uimase peaga, et keegi kukkus voodist välja, aga siis tuli meelde, et me magame kõik all. Tegelikult meie maja kõrval oleva posti otsas plahvatas järjekordne transformer ja elekter kadus mõneks sekundiks. Silmi kinni pannes ehmusime ära, sest järsku terve tuba vilkus punaselt. Tuletõrje sõitis meie maja taha tänavale puude all olevaid maju vaatama. Läksime uuesti magama. Siis tuli üks tuletõrjuja enda taskulambiga meie aknast kontrollima ja läks ära. Teised jäid magama ja mul enam und ei tulnud. Õues ei olnud enam tuult. Tunni aja pärast võtsin enda teki ja padja ja hiilisin vaikselt üles enda tuppa. Panin ilmakanali käima pooleks tunniks ja peale seda ronisin magama. Oma voodi on ikka oma. 

Meil jäi elekter alles kuigi enamus linna oli pimeduses. Üle nädala. Neljal naabril olid puud maja katustele kukkunud. Praegu on kaks maja kile all. Ühed naabrid pidid välja kolima, sest puu oli teise korruse paigast liigutanud ja nüüd on oht, et võib läbi põranda kukkuda teisel korrusel. Kahel naabril olid aiad ära lennanud. Üks parandas enda aeda arvake ära millega? Võttis selle hõbedase teibi ja teipis aia püsti tagasi postide vahele. Vb kunagi tuleb meelde pilti teha. Paljudel inimestel olid puud ära murdunud aedades. Ja see üks naaber, kelle puu tuli juurtega maa seest välja laenas Davidilt atv, tõmbas selle püsti tagasi ja sidus nööriga kanalisatsioonivõre külge. Ameeriklased. Järgnevatel päevadel oli liikluses hullumaja. Rongid ei sõitnud 4 päeva. Enamus valgusfoore olid pimedad. Paljud tänavad olid läbimatud peaaegu terve nädal, kuna olid murdunud puid ja elektriliine täis. Üle poolte ensiinijaamadest olid sõna otseses mõttes tühjad. Paljudes polnud elektrit. Ja seal kus oli kütust oli järjekorras kümneid autosid, kes blokeerisid sõidusuundi. Inimesed käisid New Yerseyst ja New Yorgi osariigist meie linnas bensiini ostma, sest nende bensiinijaamad olid tühjad ja meie olime neile lähim suurem linn. Polnud enam üllatus näha Stamfordis New Yorgi kollaseid taksosid ringi sõitmas ja järjekordades istumas. Ja järjekorras istuti ikka terve perega, sest auto oli paljudele ainuke soe koht. Lapsed mängisid tagaistmetel enda kaasavõetud mänguasjadega ja vanemad närvitsesid, et kas bensiini ikka on kui järjekord nendeni jõuab. Kuna kütuseautod ei saanud meie linnale ligi, siis tekkis järjest rohkem juurde bensiinijaamu, kus olid väljas sildid, et kütust ei ole või siis mõni politseinik suunas sealt liiklust mööda. Vahepeal tehti juba uus reegel, et ühel päeval saavad tankida need, kelle auto numbrimärgi viimane number on paarisarv ja järgmisel päeval paaritud. Mõned bensiinijaamad lubasid inimestel ainult kanistrisse kütet võtta, et inimesed ikka enda generaatoreid kasutada saaksid. Järjekorrad kadusid alles kolmapäeval, ehk siis peaaegu poolteist nädalat peale orkaani.

Tüdrukud said alles kolmapäeval, 7. novembril kooli. Istusid poolteist nädalat kodus, sest paljud teed olid läbimatud, paljudel ei olnud elektrit ja koolidest olid varjupaigad tehtud. 

See oli ikka palju tugevam orkaan kui Irene. Perel tegi juba nalja, et see kõik on minu süü. Tulin siia eelmisel aastal, tõin kaasa esimese maavärina, esimese orkaani, esimese lumetormi oktoobris, esimese rekordsooja ja lumevaese talve, esimese rekordiliselt põuase suve, teise orkaani ja nüüd järjekorse lumetormi eelmisel kolmapäeval. Yeah right! Ma toon siis teile see aasta rekordilise lumega talve ka, küll te varsti näete :D

Meie laager all korrusel

Teile eelnevatest postitustest tuttav rand, mis oli juba enne orkaani saabumist vee all

See oli alles algus

Kõrval linnas põlesid 4 järjestikkust maja maha, elektriliinid olid peale kukkunud

Nädal aega peale orkaani hakkasid Fairfieldis politseinikud elektrikke turvama, sest vihased inimesed hakkasid neid ründama, ähvardama ja sõimama.