You will never be completely at home again, because part of your heart will always be elsewhere. This is the price you pay for the richness of loving and knowing people in more than one place

Life in United States of America 01.08.2011 - 24.07.2013

Monday, September 30, 2013

Thursday, August 22, 2013

Ühe seikluse lõpp...

Why do all good things come to an end?

Nagu paljud juba teist teavad on kahjuks minu kaks super aastat Ameerikas nüüdseks lõppenud. Pakkisin enda elu seal maal kohvritesse ja juba 24. juulil kell 12:35 puudutasin järjekordselt Eesti pinda.

Kunagi lähitulevikus üritan ma siia kirjutada asjadest, mis minu viimastel kuudel juhtusid ja uskuge mind, neid on palju. Väga palju. Ja tänu kõigele sellele igatsen ma neid inimesi ja seda riiki palju palju rohkem.

Seniks aga visake pilk peale järgmise Tõrva kandi tüdruku seiklustele Ameerikamaal, täpsemalt San Jose, Californias. 

Monday, July 15, 2013

Tuli tahtmine blogi kirjutada, aga siis avastasin, et telefoniga trukkides ei ole tapitahti. So annoying! Igastahes tanaseks oleme maha soitnud umbes 4200 kilomeetrit ja oleme otsapidi joudnud New Orleansisse. Homme ootab meid veel 560 kilomeetrit soitu. Labi on kaidud 8 osariiki ja veel on jaanud sama palju. Meie vanis on super seltskond, kes on mulle praeguseks juba nagu 3. perekond. Peale Eesti on esindatud Inglismaa, Austraalia, Korea ja Taani. Esimesed 2 ood veetsime Las Vegases mugavas konditsioneeriga hotellis mugavates voodites. Elasin isegi edukalt 49 kraadise kuumuse ule. Peale Vegast tuli 11 ood telkimist 5-36 kraadise temperatuuriga. Hommikuste aratuste ajad on olnud tavaliselt 4:15-6:30 vahel. See 6:30 oli siis kui me Mariega uleeile kogemata tund aega sisse magasime. Oops! Eile ehk siis laupaeval joudsime lopuks New Orleansisse. Olime onnelikud, et saame lopuks voodid, korraliku dussi ja konditsioneeri kuskil hotellis. Tegelikult ootas meid hoopis suur maja mis on meie paralt. Oiiii kuidas me armastame seda maja!
Ausalt oeldes ei ole mul hetkel erilist viitsimist trukivigu otsida ja teksti ule lugeda.
Kuna mul ei ole arvutit kaasas, siis huvilised saavad mu pilte Instagramis jalgida. See peaks mu blogi vasakul kuljel ka uleval olema.
Igastahes on see olnud siiani minu elu parim reis!

Okei, on aeg teistega nuud Bourbon Streetile pidutsema minna.

Bye y'all!

Wednesday, June 5, 2013

Goodbyes...

Teeme Külliga praegu ookeanit, üks Californias teine Connecticutis.

Tema au pairi aasta on nüüd läbi.

Vähem kui 12 tunni pärast on ta juba siin.


Ma sain täna enda lennupiletid. Koju minek on mulle nüüd täielik reaalsus.

Saab jälle ookeaneid teha...

Thursday, May 30, 2013

Aeg saab otsa...

Istun enda pisikese toa põrandal ja kirun omaette, et miks siin nii kuum on. Isegi minu viimase paki Tiina kommide šokolaad hakkab sulama. Suvi on kohale jõudnud. Õnneks on šokolaad veel piisavalt tahke, et seda väikese lapse kombel süüa- kõige pealt šokolaad külg külje haaval ja alles siis marmelaad. Kui minu Eesti kraami sahtlisse vaadata on aru saada, et lõpp on lähenemas. Suure kuhja asjade asemel vaatab sealt vastu ainult paar valget Kalevi šokolaadi, pool pakki mannat ja mõned Maggy Idea pulbrid. Külmkapis on veel üks cooler suurt päeva ootamas. Sügavkülmas on mõned viilud Tallinna Peenleiba ja musta leiba. And that's it.

Kuupäeva vaadates meenub, et mul on täpselt kaks kuud jäänud ametliku viimase tööpäeva ehk siis 30. juulini (jah, mu arvuti elab ikka veel Eesti ajavööndis). Siin majas on mul elada jäänud ainult 30 päeva. Siis kolm nädalat reisimist, mõned päevad Stamfordis ja ongi Eestisse lend. Uskumatu. 

Ärge küsige, mis tunne mul on. Mu meeleolu sõidab juba mõne nädala karussellil. Üks hetk olen rõõmus, et ma saan koju ja näen kõiki kalleid inimesi ja sõpru kes mulle veel alles jäänud on. Teisel hetkel tuleb suur kurbus peale kuna siinne pere ja inimesed on mulle väga kalliks saanud ja väga raske saab see nende juurest ära minek olema. 10. juunil on mu viimane au pair meeting. LCC korraldab mulle hüvastijätu õhtusöögi. Ja siis see pisardamine pihta hakkabki. Esimesed hüvastijätud. Ma ei taha seda. Ma ei ole veel selleks valmis. 

Viimase kuu jooksul on mu pisitillukene aga armsaks ja koduseks saanud tuba ka järk-järgult asjadest tühjenema hakanud. Külli vanemad olid nii toredad ja viisid mul esimese kohvritäie asju Eestisse. Tegin paar nädalat tagasi suurpuhastuse, tõmbasin kõik kapid ja sahtlid tühjaks ning viskasin paraja hunniku kraami ära. Eile andsin perele enda asju ära mida mul enam vaja ei ole ja mida nad endale tahtsid. Kahe nädala pärast hakkan enda esimest kohvrit kokku pakkima. Ma ei kujuta seda tuba ilma nende piltide, lipu ja muude asjadeta ette. Nii tühi. Kuna ma olen viimane au pair, siis see tuba jääbki tulevikus tühjaks. 

Halloween 2011, liimisime Liisaga mulle wc paberit näkku

Mai 2012, Liisa Eesti kooli lõpetamine

November 2011, frostingu sõda

September 2012

Florida 2012

Cocopuff

Florida 2012

Oktoober 2012 kui Sandy meile külla tuli

Tänupühad 2012





Kelgutamise meistrid, 2013




Monday, April 15, 2013

Neljapäeval pakkisin enda kodinate hunniku kokku ja kihutasin Küllile Californiasse külla. Ma armastan seda kohta!

Loodetavasti kirjutan kõige varem nädala aja pärast selle kõige kohta.

Niikaua võivad huvilised minu instagramist pilte jälgida, üritan seda ikka iga päev uuendada.


Friday, March 15, 2013

Mõned head laulud






See laul mängis meil kunagi õhtusöögi ajal. Refrään jäi kummitama. Üritasin terve õhtu seda laulu sõnade järgi üles leida, aga edutult. Paar päeva hiljem tuli see Edi telefonist uuest ja sain peale suurt tormijooksu esitaja ja nime teada.




See oli märts 2005. Ma mäletan, et ma olin nädal aega kodus haige. Vanaema oli selleks ajaks meile tulnud, et mind vaadata ja ma üksi kodus ei peaks olema. See laul oli MTV-s "Fresh" ehk siis seda lasti iga poole tunni tagant, vahel isegi tihedamini. No ja mida muud haige laps teeb kui vahib päev otsa MTV-d, eriti siis kui see tema jaoks suhteliselt uus kanal on. Nii kui see video tuli keerati heli põhja ja lauldi kõvasti kaasa. Vahepeal täitsa tore kõike seda meenutada :)



Jälle üks laul 2005. aastast. Avastasin Fall Out Boy. Ma olin väga õnnelik kui kuulsin, et nad uuesti muusikat tegema hakkasid. Tahtsin isegi mais nende New Yorgi kontserdile minna. Sekundi pealt 12:00 läksin Ticketpro-sse, et piletit osta ja juba öeldi, et on välja müüdud. Kuulsin, et StubHub'is on nende pileteid, aga seal olid hinnad 4 korda kallimad, varsti lausa juba 10 korda. Tuli välja, et väga vähestel fännidel õnnestus sinna pileteid saada ja peaaegu kõik piletid said scalpers endale. Mul ei ole õrna aimugi kuidas see sõna eesti keeles on. Need on inimesed, paljud ka häkkerid, kes spets programmide abil ostavad pileteid kokku ja müüvad neid hiljem mitmekordse hinnaga. Kusjuures mõned müüvad täiesti olematuid pileteid ka, niiet pettureid on palju. Sama jama oli ka Philadelphia, Washington D.C ja Bostoni piletitega.



No kes siis seda filmi pole näinud? :D



Seda laulu hakati siin palju peale Newtowni tulistamist mängima raadiotes. Enamus kordi pühendati seda hukkunute lähedastele. See oli jube aeg. Inimesed olid šokis. Sõitsin autoga. Raadios loeti ette hukkunute nimesid ja vanuseid, taustaks mängis Püha Öö. Jäin punase tule taga seisma. Vaatasin, kõrval autos juht nutab, taga autos inimesed nutavad. Endal hakkas ka suht vesiseks ära kiskuma, kuigi üritasin tagasi hoida. Järmise valgusfoori juures nägin veel nutvaid ja kallistavaid inimesi. Siis hakkasid pisarad voolama ja lõppu ei tahtnud enam tulla...


Ma ei kujuta enam ette kui palju kordi ma juba olen Orelipoisi R2 Live kuulanud. Pidevalt käib arvutis taustaks kui midagi teen. Ilusad ja lihtsad laulud, mis jäävad kergesti peas ketrama. Kusjuures ma avastasin ta alles 24. veebruaril kui seda õhtul ETV-s lasti. Ma ei ole vist kunagi nii palju ETV-d ühe päevaga vaadanud. Kõigepealt istusin poole ööni üleval, et otseülekandena lipu heiskamist näha. Hommikul ärgates hakkasin kohe sünnipäeva kontserdit vaatama, peale seda presidendi vastuvõtt, siis Tuulepealne Maa (nüüdseks on kõik osad vaadatud juba), Orelipoisi R2 Live ning Lenna ja Märdi kontsert. Kui Eestis öö kätte jõudis vaatasin tagant järgi paraadi ka ära. Paistab, et see on vist tõsi, et mida kaugemal kodumaast olla, seda rohkem sa üritad sealsete asjadega kursis olla. Eestis olles oleks ma võibolla ainult ühte või kahte nendest saadetest vaadanud.




Teiste au pairidega on nii palju naerdud, et see laul käib au pairi elu kohta hästi. Sest meil on pidevalt ainult $20 taskus.  :D  Ei ole need au pairid midagi nii rikkad nagu te arvate. 


Selle bändi leidsin ma tänu Color Me Rad'ile eelmine aasta. Nad kasutasid enda videos On Top Of The World'i taustamuusikana