455 päeva

Oh jah. Käes on pühapäeva õhtu. Kell on 11:47pm.  Peaksin varsti magama minema, aga sõin tund aega tagasi enda viimase jäätisepotsiku tühjaks ja nüüd on une tulekuks järjekordselt liiga palju suhkrut ja karamelli sees.  Suurepärane! Õnneks saab (loodetavasti) homme kaua magada, sest tüdrukutel pole kolm päeva kooli. Kõik koolid pandi Sandy pärast kinni kolmeks päevaks. Minu elu teine orkaan. Yay!

Kusjuures seekord on kõik teistsugusem kui enne Irenet, eriti inimesed. Eile õhtul käisin toidupoes vajalikku kraami ostmas kuna päeval olid paljud asjad ostunimekirjast välja jäänud. Kuna kell oli päris palju, siis ei olnud pood enam nii ülerahvastatud. Aga näha oli, et inimesed võtavad seda orkaani tõsiselt. Riiulite peal oli kaup juba päris hõredaks jäänud. Mööda poodi ringi jalutades nägin, et näiteks vett polnud alles ühtegi pudelit, ainult tühjad riiulid. Sama seis oli alkoholi ja wc paberiga. Inimesed üritasid rõõmsad olla ja soovisid üksteisele Have a nice hurricane! (Head orkaani!). Muidugi sai poes korralikult nalja ka. Ma hakkasin mõtlema, et äkki tuleb mul Pepsi isu peale jälle. Vaatasin väikeseid purke, mis olid blokina kokku pandud. 3 bloki hind oli $11. Järsku avastasin, et minu kõrval seisab umbes minuvanune mees ja vahib neid samu purke. Järsku pöördus ta minu poole ja küsis, et kas ma matemaatikat oskan. Ütlesin, et oleneb millist. Siis ta küsis mult, et kui palju on 11:3. Vahtisime siis vähemalt pool minutit üksteisele lolli näoga otsa ja lõpuks ta vastas, et ta ise ka ei tea. Suured naerud ja hakkasime siis koos arvutama. Järsku kõndis ta minema ja mõne hetke pärast tuli tagasi kahe kõige suurema pudeliga. Andis ühe mulle ja ütles, et nii tuleb kasulikum ost. Hiljem panin selle pudeli ikka riiulile tagasi millegi pärast. Mõne aja pärast sattusime jäätisekülmikute juures kokku. Kuna suur jäätise isu oli tulnud, siis valisin parajasti endale ühte. Järsku tuli see sama mees minu kõrvale seisma jälle ja ütles, et tema küll jäätist ei ostaks minu asemel, sest see on esimene asi, mis ära sulab. Tarkpea! Jätsin selle ostu ka tegemata. Kassajärjekorras oli minu ees üks mees kahe hiiglasliku kuhjaga täis ostukäruga. Kuna mul oli palju vähem asju, siis ta alguses pakkus, et ta laseb mu ette ja lõpuks lausa nõudis seda. Muidugi peale maksmist hõikas ta mulle kaugelt Have a nice Hurricane!

Täna mässasin päev otsa köögis. Kuna tekkis pärmi puudus otsustasin võtta suuna toidupoodi. Oh jah. Nelja realisest teest oli saanud kolme realine, sest parempoolse sõiduraja olid ära ummistanud need vähemalt 20 autot, kes ootasid bensiinijaama järjekorras. Toidupoe parklasse sisse keerates sain suure üllatuse, esmakordselt siinoleku jooksul oli see puupüsti täis. Parkimiskoha leidmiseks pidi tükk aega mööda parklat ringi tiirutama koos teiste autodega ja vaatama, et sa mõnda ülekuhjatud ostukäru taha varjunud inimest alla ei ajaks. Muidugi lõpuks sealt poest ma pärmi ei saanud, sest seal oli ikka päris tühjus. Tuli all linna sõita. Ikka kohutavad järjekorrad olid bensiinijaamadesse igal pool, mõndades oli bensiin lausa otsa saanud juba. Mida rohkem lõunasse sõita, seda tumedamaks taevas läks. Alles siis ma sain aru, et Sandy tuleb tõesti lähemale.

Praeguseks on kõik hotellid puupüsti rahvast täis. Paljud ranna lähedal elavad au pairid on enda peredega evakueerunud või teevad seda homme vara hommikul, kuna veetase peaks tõusma 3.4 meetrit esmaspäeva õhtuks. Metro North pani kõik rongid seisma, New Yorgis enam bussid ei liigu ja metroo on suletud. Manhattani lõuna- ja idaosast evakueeritakse inimesi. Kardetakse, et merevesi satub metroo tunnelitesse ja siis võtaks metroo tööle saamine nädalaid. Enamus meie naabreid läksid hulluks ja hakkasid paaniliselt lehti hunnikutesse puhkuma, praeguseks on kõik jälle nagu enne. Targad. 

Aaaa, enda tehtud Halloweenikaunistused pidin ka ära korjama õuest. Küsisin, et milliseid tahetakse alles jätta ja millised ma ära viskan. Sain käsu kõik alles jätta ja ilusti ära pakkida. Wooohoooo, sain ikkagi hakkama selle nikerdamisega. 

Need piimakanistri kummitused on naabrite hulgas päris populaarseteks saanud. Käiakse küsimas, et kuidas need tehtud on. Isegi sprinklerimehed olid vaimustuses, tegid iga nurga alt pilte, et siis saaks kodus enda perega järgi teha.

Õues tuul müriseb juba päris kõvasti. Eks näeb kui kauaks meil seda elektrit on ja kui kauaks me sellest ilma oleme. 

Ahjaa, tänu Merlinile avastasin selle video jälle. 




Vot see on õige lovestory, nii armas ja kurb

Paistab, et mul jääb see aasta ka Halloween ära. 

29. oktoober 2011 oli meil suur lumetorm peale mida ei olnud meil mitu päeva elektrit ega kütet.

29. oktoober 2012 ennustatakse, et meile jõuab orkaan Sandy. 

Ei ole see elu siin nii odav ja roosiline midagi kui paljud arvavad. Otsustasin tuua enda kogemustest näite.

Augustis ühel esmaspäevasel päeval tundsin paremat kätt liigutades randmes õrna valu. Kuna see oli nii väike, siis ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Õhtul oli juba valu tugevam. 

Teisipäeval hakkas see täitsa häirima ja sõin päev otsa valuvaigisteid. Õhtul sain mingi randmepaela moodi asja, mis hoidis rannet natukenegi paigal, et valu väiksem oleks.

Kolmapäeval olin ma paremast käest täiesti sant. Kätt randmest liigutada ei saanud, käele toetada ei saanud, pidin vasakukäeliseks hakkama. Auto juhtimine muutus kohutavaks piinaks juba. Jätkasin valuvaigistite närimist ja Traumeeli määrimist. Õhtul Gerliga Starbucksis istudes läks käsi mitu korda krampi nii, et sõrmed läksid kuidagi imelikult laiali ja kronksu, liigutada neid ei saanud ja valu oli jube. Koju jõudes ütlesin Irjale, et homme lähme haiglasse.

Neljapäeva hommikul ärgates oli üllataval kombel valu palju nõrgemaks. Tõesti vist hakkas Traumeel aitama. Päeva peale paar korda vist andis kõvemini tunda, aga sain kätt täitsa korralikult kasutada. Õhtul läksime ikka Irjaga igaks juhuks haiglasse, äkki on midagi tõsist. Kohale jõudes registreerisin ennast sisse, sain enda nimelise käepaela ja ootasin enda järjekorda. Vahepeal käisin ühes ruumis vererõhku ja temperatuuri mõõtmas. Poole tunni pärast öeldi Keiss ehk siis Kase. Meid juhatati ühte arsti kabinetti, Irja tuli kaasa igaks juhuks kui midagi on vaja tõlkida. Peale 3 minutit ootamist tuli sisse õde #1. Küsis paar küsimust, katsus korraks kätt ja läks ära. 5 minuti pärast tuli õde #2, katsus samuti kätt ja küsis ühe küsimuse ning lahkus. Varstu tuli õde #3. Pani mulle käetoe peale ja andis juhiseid. Ütles, et natukese aja pärast peaks arst ka tulema. Umbes 5 minuti pärast pistis väga väsinud näoga arst pea ukse vahelt sisse, ütles tere ja küsis, et kas ma sain kõigest aru. Jaatava vastuse saades ütles head aega ja läks ära. Kusjuures nad olid kõik väga sõbralikud, muudkui suu kõrvuni. Paari minuti pärast kuulsin kuidas mööda koridori hakkas mürin järjest lähemale tulema. Varsti hakkas ukse vahelt üks naine hiiglasliku ratastega laua peal oleva arvutiga sisse puhkima. Tal oli ka muidugi keep smiling. Võttis minu kindlustuse andmed ja ütles, et võime koju minna.

Jäin huviga haiglast arvet ootama. Aega läks, aga 3 nädala pärast leidsin postkastist kirja. Kohe mõtlesin, et paarsada dollarit on see arve. Kui ümbriku lahti tegin, siis pidin istuli kukkuma. Oli küll kolme kohaline summa. $787,82. Lihtsalt $15 dollarit maksva käetoe eest, minu käe katsumise ja silitamise eest ning korraks ruumi piilumise eest? Väga ulme tundus mulle. 2 päeva hiljem sain veel kirja. Nüüd tuli arve haigla poolt, eelmine olevat arstidelt olnud. $297, ilus ümmargune summa. Ehk siis kõige selle eest $1084,82 ehk 837€ ehk siis neile, kes nagu mina ikka veel kroonides arvestavad 13 096 krooni ja 20 senti.

Nädal aega tagasi potsatas mulle postkasti uus kiri. Kindlustusfirma oli lõpuks asjad ära klaarinud ja mulle jäi maksta ainult $35 õnneks. Aga ikkagi täiesti ulme, mis summad siin tervishoius ringi käivad.

Palju õnne sünnipäevaks minu kallile suurele/väikesele vennale!

Ootamatult on juba september kätte jõudnud. Õigemini hakkab see kuu juba vaikselt läbi saama. Pean jälle ütlema, et see aeg läheb nii kiiresti.

Suvevaheaeg sai läbi ja algas kool. Nii tüdrukute kui ka minu jaoks. Elu läks tagasi tavalisse rutiini. See kord on mul kool kaks korda nädalas, teisipäeva ja neljapäeva õhtutel. Saame palju esseesid ja kokkuvõtteid kirjutada ning hiljem neid klassis analüüsida. Õnneks on tase palju kõrgem kui eelmisel aastal.

Septembri saabudes hakkas meil ka ilm muutuma. Õues on juba tunda, et suvi on selleks aastaks enam-vähem läbi. 25+ kraadised päevad on juba minevik. Nüüd on õues päeval 20 kraadi ringis või isegi natukene vähem. Terve nädal olen ma pikkade riietega ringi käinud õues. Öösiti läheb temperatuur 10-13 kraaadi ringi. Ma olen harjunud siin lahtise aknaga magama, niiet lõpuks ometi saan ma ka enda uut ja suurt tekki kasutada. Üks hommik oli õues 8 kraadi sooja ja minu toas oli nii külm, et ma lihtsalt veetsingi pool päeva enda voodis teki all passides. Seal oli vähemalt soe. Päevad on küll päikeselised, aga see päike ei ole enam nii ere ja soe. Ja päevad on ka väga lühikeseks läinud. Täna hommikul ärkasin korraks hommikul kell 6 ja õues oli kottpime. Päike loojub õhtul peale poolt seitset ja kell seitse on õues jälle pimedus. Õues ringi vaadates on juba näha, kuidas mõned üksikud puud värvi muudavad. Teisipäeval oli meil esimene "sügistorm". Tegelikult oli päev otsa kõvem tuul. Aga õhtul koolist tagasi sõites tuli nii tugev vihm, et autoga sõita oli võimatu. Lihtsalt mitte midagi ei näinud, vihmasadu oli nagu sein. Muidugi saime päeva jooksul paar tornaadohoiatust ka, aga see juba siin nii tavaliseks saanud. Selle "suure" tormiga murdus meil naabruses ka puid. Iga hommik Kirsit kooli viies vaatan nüüd ühte maja, mis ei paista murdunud puu alt väljagi, aga inimestel ei ole raha, et keegi puud koristama palgata. Muru ja teed on siiani roheliste lehtede ja käbidega kaetud. Praegu murumehed puhuvad neid mul akna all hunnikutesse suure mürinaga.

Üks suur sügisemärk on ka see, et mõned majad on juba Halloweeni kaunistuste alla peidetud. Tavaliselt on kõik asjad alles oktoobri alguses üles pandud. Eelmiseks laupäevaks olid juba kaks esimest maja surnuaiaks muudetud ja nüüd tuleb neid iga päevaga järjest juurde. Ühel päeval tuli endal ka tahtmine juba vaikselt Halloweeniks kaunistusi tegema hakata. Sain loa ja tõttasin Michaelsisse vajalikke asju ostma. Kassas müüja küsis naerdes, et kas ma ikka tean et Halloween on alles järgmine kuu. Ma küsisin talt vastu, et kas nad teavad et jõulud on alles kolme kuu pärast. Jah, siin on juba alates esimesest septembrist jõuluasjad müügil. Isegi jõulukataloogid tulevad koju. Tuletavad mulle pidevalt meelde, et varsti on aeg jälle jõulukingitusi osta. Jälle! Alles olid jõulud!

Eile peale pikka ja venivat klassi käisin ruttu Cosis, võtsin sealt õhtusöögi kaasa ja läksin Starbucksi, et sealt midagi sooja juua saada. Võtsin enda lemmiku Salted Caramel Hot Chocolate. Mulle jooki kätte andes ütles Tyler, et mu kaardil oli kaks dollarit vähem kui vaja oli, aga ma ei pea seda talle maksma, sest ma olen nii tore ja tema sõber. Ma olin üks suur VAU. :D Ma olen näinud küll, kuidas vahepeal seal aetakse nii jubedalt isegi sente taga, aga nüüd ei taheta minult isegi kahte dollarit.

Lõunal bensiinijaama minnes jooksis töötaja kohe mulle ukse peale vastu ja küsis naeratades, et kas 20 dollarit number viite.  Aga hoopis 40 tahtsin, 20 on juba vana teema enne bensiinihindade tõusu. Muidugi hakati siis mu juuksevärvi kiitma. Küsis, et kust ma pärit olen, teadis kus Eesti on, aga tal polnud õrna aimugi kes on au pair. Õnneks tal telefon helises, muidu olekski vist jäänud sinna küsimustele vastama. Hõikas mulle järgi, et ma ikka tihedamini autot käiksin seal tankimas. Auto juurde kõndides kuulsin veel kolmelt inimeselt, et kui ilusad mu juuksed ikka on. Sellest mis tänavatel toimub mu juuste teemal ei hakka ma parem rääkimagi. Oh neid ameeriklasi küll :D

lazy day

esseede kirjutamise rõõmud

möllasin paintiga

August vol 2

Cosi

Ootasid äikesetormi, et saaks vihma ajal muru niita

Tahaks vahelduseks sellist ilma

Jalutuskäik Coco, Irja ja Ediga rannas

Kui õues on 35 kraadi sooja ja kodus konditsioneeri ei ole, siis pakitakse asjad kokku ja tullakse päevaks randa puude alla elama. Isegi titevoodi oli neil kodust kaasa võetud.

Õhtusöök Shaylaga kell 9 õhtul

16. augustil tuli meile ajutiselt eesti au pair Gerli elama. Enne elas ta Staten Islandil. Pere oli talle esimese tööpäeva õhtul teatanud, et nad ei tahagi tegelikult au pairi. Gerli läks rematchi ja tuli meile kuni uue pere leidmiseni.

Ajaviiteks käisime mööda katuseid

Stamford Mall

Siis kui au pairid lasteks muutuvad

Halloween on siin juba augusti algusest saadik teemas

Linnumajad

Gerli on ühe sellise hambaharja uhke omanik nüüd

Äikesetorm mille ajal otsustasid ostukärud niisama mööda parklat ringi rallima ja autosid rammima hakata

Rannatšill

New Yorgi tiir

Bryant Park

Terve tänav oli üks pikk laat

Lõunauinak külmas New Yorgis

Ja jälle tuhlasime mööda katuseid ringi

Long Island paistab

Stamfordi rongijaam

Pannkoogid hommikusöögiks

Sai esimest korda haiglas ära käidud

MEIE STARBUCKS kus me käisime lõpuks igal õhtul

Kool algas jälle

 1. septembril läks Gerli enda kordinaatori juurde ööseks, sest tal oli järgmise päeva varahommikul lend. Leidis endale uue ja toreda pere Cincinnati, Ohiosse.