Wednesday, March 28, 2012
Saturday, March 24, 2012
Probleem
Ma tean jah, et te tahtsite, et ma hästi palju pilte teeksin ja need siia üles paneksin. Pilte võin ma teha, aga see tore Blogger on mingid piirangud peale pannud. Eelmist postitust kirjutades teatati mulle toredalt, et piltide mälu on täis. Tegin väikest kustutustööd, aga varsti tuleb jälle see "tore" piirang ette.
Niiet nüüd tuleb mingi muu lahendus välja mõelda.
Niiet nüüd tuleb mingi muu lahendus välja mõelda.
Tuesday, March 20, 2012
Lake Placid ja Whiteface piltides
Pildid meie hotellist
Whiteface
Lake Placid
 |
| Vaade hotellitoa rõdult |
 |
| Vaade rõdult |
 |
| Hotelli parkla |
 |
| Käisime parempoolse torni tipus |
Thursday, March 15, 2012
19- 21 veebruar @ Lake Placid & Whiteface
See blogipostitus on väga palju hiljaks jäänud. Lausa liiga palju. Sorry! Peangi vist hakkama blogi kirjutamiseks rohkem Starbucksis käima, siin hea ja rahulik. Praegu ka istun akna all, vaatan tuledes linna ja joon enda caramel apple spice mingit jooki. Esimene kord, vaheldus kakaole, mis on siin juba kõikidel teenindajatel meeles.
Eelmine kord jäin pooleli selle juures, kui me Gorest ära sõitsime õhtul. Peale 2 tundi sõitu põhjapoole jõudsime Lake Placidisse. Seal linnas toimusid 1980. aastal taliolümpiamängud. Ilus väike linn oli. Võtsime kohe suuna enda hotelli poole, kuna kell oli juba palju. Soojast autost välja astudes saime külmarabanduse, kuna õues oli nii külm. Tõime koridorist suure kohvrite tassimise käru, nagu filmides tavaliselt on, ja laadisime enda suure varanduse unniku selle peale. Siis algas meie toa otsimine. Alguses läksime vale liftiga üles, mis viis meid üldse teise maja ossa. Teisel katsel saime õigesse koridori ja leidsime ka toa. Õigemini sviidi, sest meil oli 2 tuba, köögi osa ja vannituba/wc. Esimese toa sain tüdrukutega kolme peale ja teise võtsid vanemad. Läksime alla korrusele pubisse sööma. Kuna kell oli juba 10 ringis, siis olid seal ainult purjus inimesed ja koerad. Tunni aja pärast läksime tuppa tagasi ja pool tundi hiljem kõik magasid. Õnneks sain endale terve voodi, mis oli niiiii mugav. Oleks siis normaalselt magada ka saanud, aga ei, pidi iga natukese aja tagant nina nuuskama. Tobe nohu.
Esmaspäev. Päev, millal tavaliselt oleksid pidanud kõik kooli või tööle minema, aga kuna siin oli koolivaheaeg, siis jäi kõik see kammajjaa õnneks ära. Aga ega see ei tähendanud seda, et me saame kaua magada. Äratus oli 7:00. Kiire riidesse panek, tassisime enda varustuse autosse ja mäele. Seekord käisime Whitefacel. Mäe kõrgus on 1483 kilomeetrit, niiet palju kõrgem kui Gore. Terve tee sõitsime me mägede vahel orus. Vaatasid ühelt poolt alla, oli kõrge mäe sein, teisel pool järsk kivine kallak ja all jõgi. Jälle nagu filmis. Laenutasime mulle kiiresti kiivri ja sain endale tunni kell 8:30. Meil oli algselt plaanis hommikusööki veel süüa, aga kell oli juba 8:20. Siis tuli mu õpetaja, kelleks oli see kord Jeffary. Läksime mõlemad sama näljaselt mäele. Seletasin ära, mida ma eelmised päevad õppinud olin. Siis võtsime suuna suusalifti juurde, mis ei olnud seekord mingi metallipulk millest kinni hoida, vaid sõitis ikka paarikümne meetri kõrgusel. Kuna ma kardan kõrgust, siis oli väike hirm sees küll. Jeffary lohutas mind sellega, et tal sama kartus, aga kui ilusate asjade peale mõelda, siis pole see asi nii hull midagi. Nii me siis terve tee mäest üles rääkisime ja naersime. Muidugi esimest korda lifti pealt maha sõites kukkusin, sest ei olnud enne künkast alla sõitnud nii, et üks jalg on ainult kinnitatud. Ja muidugi ei osanud ma veel õigel ajal varba küljelt kanna küljele minna (kusjuures ma kasutasin nende viimaste sõnade tõlkimiseks google translatorit "toe side", "heel side"). Kolm tundi Jeffaryga möödusid väga kiiresti. Enamus ajast sõitsime, rääkisime, naersime, tegime nalju. Vahepeal tegime kiire hommikusöögipausi ka. Soovitas mulle California mägedesse sõitma minna. Ta arvas, et Lake Placid sobiks mulle väga hästi elukohaks. Poole treeningu ajal teatas ta, et mulle on antud meeste laud. Käisime korraks sees ja ta tõi mulle uue laua, millega oli palju parem sõita. Peale tunni lõppu rääkis ta mulle pikalt millist lauda ja saapaid ma peaksin ostma. Kirjutas isegi pika nimekirja kõigest. Läksin kohvikusse, kuna pidin seal teistega lõunasöögiks kokku saama. Hakkasime ühe naisega ühest raamatust rääkima, mida ta luges ("Catching Fire"). Teised tulid ka varsti. Siis kiire lõunasöök ja mäele tagasi. Ja ma olin jälle üksi ja pidin üksi hakkama saama. Esimest korda üksi liftiga sõit. Aga ma sain seal kõvasti naerda, kuna liftipoisid hakkasid mulle mingit laulu laulma. Mäe otsas jälgisin tükk aega teisi kuni lõpuks enda jala kinni panin. Kusjuures iga kord kui ma alla sõitsin korrutas Jeffary hääl mulle peas juhiseid, et mida ma nüüd tegema pean. Alguses kukkusin paar korda. Aga mida rohkem ma sõitsin, seda paremaks ma läksin. Lõpuks olin täiesti sõltuvuses sellest. Isegi mitte mingit väsimust ei tulnud peale 3 tundi järjest sõitmist.Vahepeal käidi mind filmimas. Ja liftipoisid üritasid koguaeg nalja teha või laulda. Kahjuks sai kell väga kiirest 4 ja liftid pandi kinni. Kuna ei olnud tahtmist mäkke matkata, siis tuli selleks korraks lõpetada. Kahju oli küll, sest see oli päris sõltuvust tekitav :D Läksime hotelli lähedal asuvale Mirror Lake-le jalutama. Seal oli tehtud suur liuväli järvejää peale. Varsti suundusime tagasi hotelli. Kõik olid niii väsinud ja mina olin ainukene, kellel oli liiga palju energiat ja kes mäele kohutavalt tagasi kibeles. Kiire riiete vahetus, teise hotelli õhtusöögile. Hiljem vaatasime The Lying Game ja läksime kõik kell 10 magama.
Teisipäeval äratus 9:15. Kõik olid nagu laibad. Kahjuks me enam mäele ei läinud. Kiire hommikusöök all ja suur asjade pakkimine. Tassisime jälle selle käruga kõik asjad autosse. Kusjuures kõik need päevad oli täiesti selge päikesepaisteline ilm. Ja see koht, kus meie hotell asus oli nii ilus. Hotell oli ühe mäe otsas, mille all oli järv. Ümberringi oli ilus vaade suurtele mägedele. Kavas oli tüüpiline turisti päev. Jalutasime mööda linnatänavaid ja külastasime erinevaid väikeseid poode. Käisime lõunasööki söömas mingis Mehhiko kohas. Võtsime suuna olümpia suusahüppetornide juurde. Ostsime piletid ja läksime kõrgema torni otsa. Ja ei olnud mingit kõrguse kartust mul enam. Ja see vaade oli nii ilus. Läksime tagasi alla ja vaatasime, kuidas väikesed lapsed tegid suusahüppeid natukene väiksema mäe pealt. Hiljem vaatasime freestyle (vabastiili) suusahüppe trenne. Ja algas tagasisõit lõunasse. Peale 4 tundi sõitu oli kätte jõudnud õhtu ja õues oli päris hämaraks läinud. Jõudsime Arlingtoni. Käisime kiiresti poes ja läksime Tai restorani. Seal saime kokku Heili ja Eviga. Peale õhtusööki võtsime suuna koju. Tund ja 20 min sõitu ja olime kohal. Uimase peaga asjade kolimine ja magama minek.
Ja saigi meie suusapuhkus läbi. Ikka veel tahaksin nii jubedalt tagasi. Üldse ei kahetse seda minekut, kuna ma kohtasin seal nii palju toredaid inimesi, keda tahaks kunagi veel kindlasti näha.
Pildid postitan homme eraldi postitusena, kuna see läks juba liiga pikaks.
- Fööniksipea
Eelmine kord jäin pooleli selle juures, kui me Gorest ära sõitsime õhtul. Peale 2 tundi sõitu põhjapoole jõudsime Lake Placidisse. Seal linnas toimusid 1980. aastal taliolümpiamängud. Ilus väike linn oli. Võtsime kohe suuna enda hotelli poole, kuna kell oli juba palju. Soojast autost välja astudes saime külmarabanduse, kuna õues oli nii külm. Tõime koridorist suure kohvrite tassimise käru, nagu filmides tavaliselt on, ja laadisime enda suure varanduse unniku selle peale. Siis algas meie toa otsimine. Alguses läksime vale liftiga üles, mis viis meid üldse teise maja ossa. Teisel katsel saime õigesse koridori ja leidsime ka toa. Õigemini sviidi, sest meil oli 2 tuba, köögi osa ja vannituba/wc. Esimese toa sain tüdrukutega kolme peale ja teise võtsid vanemad. Läksime alla korrusele pubisse sööma. Kuna kell oli juba 10 ringis, siis olid seal ainult purjus inimesed ja koerad. Tunni aja pärast läksime tuppa tagasi ja pool tundi hiljem kõik magasid. Õnneks sain endale terve voodi, mis oli niiiii mugav. Oleks siis normaalselt magada ka saanud, aga ei, pidi iga natukese aja tagant nina nuuskama. Tobe nohu.
Esmaspäev. Päev, millal tavaliselt oleksid pidanud kõik kooli või tööle minema, aga kuna siin oli koolivaheaeg, siis jäi kõik see kammajjaa õnneks ära. Aga ega see ei tähendanud seda, et me saame kaua magada. Äratus oli 7:00. Kiire riidesse panek, tassisime enda varustuse autosse ja mäele. Seekord käisime Whitefacel. Mäe kõrgus on 1483 kilomeetrit, niiet palju kõrgem kui Gore. Terve tee sõitsime me mägede vahel orus. Vaatasid ühelt poolt alla, oli kõrge mäe sein, teisel pool järsk kivine kallak ja all jõgi. Jälle nagu filmis. Laenutasime mulle kiiresti kiivri ja sain endale tunni kell 8:30. Meil oli algselt plaanis hommikusööki veel süüa, aga kell oli juba 8:20. Siis tuli mu õpetaja, kelleks oli see kord Jeffary. Läksime mõlemad sama näljaselt mäele. Seletasin ära, mida ma eelmised päevad õppinud olin. Siis võtsime suuna suusalifti juurde, mis ei olnud seekord mingi metallipulk millest kinni hoida, vaid sõitis ikka paarikümne meetri kõrgusel. Kuna ma kardan kõrgust, siis oli väike hirm sees küll. Jeffary lohutas mind sellega, et tal sama kartus, aga kui ilusate asjade peale mõelda, siis pole see asi nii hull midagi. Nii me siis terve tee mäest üles rääkisime ja naersime. Muidugi esimest korda lifti pealt maha sõites kukkusin, sest ei olnud enne künkast alla sõitnud nii, et üks jalg on ainult kinnitatud. Ja muidugi ei osanud ma veel õigel ajal varba küljelt kanna küljele minna (kusjuures ma kasutasin nende viimaste sõnade tõlkimiseks google translatorit "toe side", "heel side"). Kolm tundi Jeffaryga möödusid väga kiiresti. Enamus ajast sõitsime, rääkisime, naersime, tegime nalju. Vahepeal tegime kiire hommikusöögipausi ka. Soovitas mulle California mägedesse sõitma minna. Ta arvas, et Lake Placid sobiks mulle väga hästi elukohaks. Poole treeningu ajal teatas ta, et mulle on antud meeste laud. Käisime korraks sees ja ta tõi mulle uue laua, millega oli palju parem sõita. Peale tunni lõppu rääkis ta mulle pikalt millist lauda ja saapaid ma peaksin ostma. Kirjutas isegi pika nimekirja kõigest. Läksin kohvikusse, kuna pidin seal teistega lõunasöögiks kokku saama. Hakkasime ühe naisega ühest raamatust rääkima, mida ta luges ("Catching Fire"). Teised tulid ka varsti. Siis kiire lõunasöök ja mäele tagasi. Ja ma olin jälle üksi ja pidin üksi hakkama saama. Esimest korda üksi liftiga sõit. Aga ma sain seal kõvasti naerda, kuna liftipoisid hakkasid mulle mingit laulu laulma. Mäe otsas jälgisin tükk aega teisi kuni lõpuks enda jala kinni panin. Kusjuures iga kord kui ma alla sõitsin korrutas Jeffary hääl mulle peas juhiseid, et mida ma nüüd tegema pean. Alguses kukkusin paar korda. Aga mida rohkem ma sõitsin, seda paremaks ma läksin. Lõpuks olin täiesti sõltuvuses sellest. Isegi mitte mingit väsimust ei tulnud peale 3 tundi järjest sõitmist.Vahepeal käidi mind filmimas. Ja liftipoisid üritasid koguaeg nalja teha või laulda. Kahjuks sai kell väga kiirest 4 ja liftid pandi kinni. Kuna ei olnud tahtmist mäkke matkata, siis tuli selleks korraks lõpetada. Kahju oli küll, sest see oli päris sõltuvust tekitav :D Läksime hotelli lähedal asuvale Mirror Lake-le jalutama. Seal oli tehtud suur liuväli järvejää peale. Varsti suundusime tagasi hotelli. Kõik olid niii väsinud ja mina olin ainukene, kellel oli liiga palju energiat ja kes mäele kohutavalt tagasi kibeles. Kiire riiete vahetus, teise hotelli õhtusöögile. Hiljem vaatasime The Lying Game ja läksime kõik kell 10 magama.
Teisipäeval äratus 9:15. Kõik olid nagu laibad. Kahjuks me enam mäele ei läinud. Kiire hommikusöök all ja suur asjade pakkimine. Tassisime jälle selle käruga kõik asjad autosse. Kusjuures kõik need päevad oli täiesti selge päikesepaisteline ilm. Ja see koht, kus meie hotell asus oli nii ilus. Hotell oli ühe mäe otsas, mille all oli järv. Ümberringi oli ilus vaade suurtele mägedele. Kavas oli tüüpiline turisti päev. Jalutasime mööda linnatänavaid ja külastasime erinevaid väikeseid poode. Käisime lõunasööki söömas mingis Mehhiko kohas. Võtsime suuna olümpia suusahüppetornide juurde. Ostsime piletid ja läksime kõrgema torni otsa. Ja ei olnud mingit kõrguse kartust mul enam. Ja see vaade oli nii ilus. Läksime tagasi alla ja vaatasime, kuidas väikesed lapsed tegid suusahüppeid natukene väiksema mäe pealt. Hiljem vaatasime freestyle (vabastiili) suusahüppe trenne. Ja algas tagasisõit lõunasse. Peale 4 tundi sõitu oli kätte jõudnud õhtu ja õues oli päris hämaraks läinud. Jõudsime Arlingtoni. Käisime kiiresti poes ja läksime Tai restorani. Seal saime kokku Heili ja Eviga. Peale õhtusööki võtsime suuna koju. Tund ja 20 min sõitu ja olime kohal. Uimase peaga asjade kolimine ja magama minek.
Ja saigi meie suusapuhkus läbi. Ikka veel tahaksin nii jubedalt tagasi. Üldse ei kahetse seda minekut, kuna ma kohtasin seal nii palju toredaid inimesi, keda tahaks kunagi veel kindlasti näha.
 |
| Meie teekond. 980 km. F- Stamford, B- Gore, C- Lake Placid, D- Whiteface, E- Arlingron |
- Fööniksipea
Subscribe to:
Posts (Atom)