You will never be completely at home again, because part of your heart will always be elsewhere. This is the price you pay for the richness of loving and knowing people in more than one place
Life in United States of America 01.08.2011 - 24.07.2013
Täna tuleb pikem postitus, kui eile. Viimase korraliku postituse tegin esmaspäeval, nüüd üritan meelde tuletada, mis teistel päevadel erilisemat toimus.
Teisipäeval olin Hummulis õpetaja. Andsin 3. ja 6. klassile tunde. Hommikul mõtlesin, et sellest päevast tuleb küll hullumaja. Arvatavasti kõik karjuvad klassis võidu, jooksevad ringi ja ei kuula sõna. Nii nagu oli õpetajate päeval praeguses koolis. Jõudsin siis klassi, paar õpilast oli juba kohal. Kõik olid rahulikud. Esimene tund oli 3. klassiga matemaatika. Alguses õpetasin neile kirjaliku liitmise ja lahutamise kontrollimist, hiljem tegid nad iseseisvalt ülesandeid. Kõik olid nii vaiksed ja tegelesid oma tööga. Täiega imestasin juba. 2. tunni ajal tegime nendega tähti. Õigemini mina joonistasin tähed, ja nemad hakkasid sinna sisse STABILO kirjutama. Mingi võistluse töö neil vist. Siis hakkasid nad omavahel võrdlema, et kellel on keerulisem täht. Lõpuks tegeles mõni rohkem minu ja teistega rääkimisega kui kirjutamisega. Aga nii kui ma teatasin, et järgmine tund on arvutis, läks neil turbo tööle :D Seda ka, et vahetundide ajal käis klassi uks koguaeg lahti ja kinni. pidevalt oli ukse vahelt näha vastu naeratamas mõnda nägu, vahel ka rohkem. Olin seal nagu mingi turismiobjekt. 3. tund olime arvutis. Vahetunnis lubasin neil enda asjadega internetis tegeleda kuni kellani. Kes võttis lahti Rate, kes Facebooki. Osad poisid hakkasid aga internetis mängurelvi võrdlema, mis olid ikkagi väga sarnased päris relvadele ja siis kurtsid mulle, et kui kallid need ikka on. Üks poiss üritas mingit lehte Hitleri kohta üles otsida, aga enne läks kell. Terve tunni lahendasid nad Vikost ülesandeid. Üks teema oli hammastest, teist ma ei mäleta. Hullult arutati omavahel vastuseid, mõni vastas täiesti suvaliselt ja ootas, et saaks jälle enda mängurelvi vahtima hakata. 4. tund oli 6. klassiga matemaatika. Enne tundi käisin väikeseid sööma viimas ja klassi jõudes ütlesid mulle kõik koos tere. Olin üllatunud selle üle isegi. Kõik olid nii palju suuremaks kasvanud. Terve tunni lahendasid kõik omaette matemaatika tasemetööd. Iga üks tõstis laua suvalise koha peale ja hakkas ülesandeid lahendama. 5. tund olin nendega arvutis, kus alguses olid jälle põhilisteks lehtedeks Rate, Facebook, ühel poisil oli mingi väikeste laste mängude leht. Hiljem lahendasid ka nemad Vikost ülesandeid, aga mitte üle klassi vastuseid kommenteerides. Teisipäeval oli hullult kuum ilm ka, mõtlesin terve kodutee, et sinna autosse ma sulangi. Ja muidugi oli kodu juures teetööd. Pandi tolmutõket maha ja siis sõideti nende suurte masinatega lihtsalt sada korda edasi ja tagasi. See mürin ja kolin tüütas lõpuks täiesti ära.
Kolmapäev. Hommikul vara oli jälle äratus, sest pidi kooli konsultatsioonidele minema. Ühiskond ja matemaatika. Ega midagi erilist seal ei toimunudki. Ühiskonnas kuulasime 2 tundi õpetaja juttu ja matemaatikas lahendasime jälle ülesandeid. Mul on viimasel ajal kõik matemaatika valemid ja lahendused meelest ära läinud. Täiesti tühi auk on. Loodan, et suudan 10. juuniks kõik uuesti meelde tuletada, muidu on väga jama. Siis käisin ühel oma sugulasel külas, rääkisin talle ka oma Ameerikasse minekust. Alguses ta muidugi ei uskunud seda, aga kuna ma rääkisin talle rohkem, siis lõpuks hakkas ta ka uskuma. Pidin talle lausa paberile üles kirjutama, et millal ma Eestist lahkun, kuhu ma lähen, kaua ma koolis olen ja millal perre jõuan. Pidin kirjutama ka veel linna ja osariigi nime, sest ta kartis, et talle ei jää see meelde. Anti käsk enne lendu veel vähemalt korra külla tulla. Õhtu otsa rääkisin msnis Merkaga ja Facebookis Monikaga, kes on juba au pair Ameerikas. Said siis tähtsamad jutud räägitud, suur uni peal, tuli hakata magama minema. Otsisin pool tundi enda telefoni taga, lõpuks meenus, et jätsin selle autosse. Ei viitsinud seda enam võtma minna ja ronisin lõpuks magama.
Neljapäev. Plaanis oli pool päeva maha magada. Muidugi see plaan ei õnnestunud. Ärkasin juba 9.45. Juba, sest tavaliselt magan ma vabal päeval umbes 11-ni. Veel oli plaanis maja taga päev otsa matemaatika ülesandeid lahendada, sest viimast päeva oli soe ja ilus ilm. See plaan luhtus samuti, kuna 10.15 tulid naabrite juurde töömehed aknaid vahetama ja see nende vene keelne lärm oli suht häiriv. Üritasin vahepal nende jutust midagi aru ka saada, aga ei õnnestunud eriti. Lõpuks otsustasin minna Tõrva, taarat viima. Merkale hakkas see masin täitsa meeldima, kui välja jätta see, mida masin lõpuks teha otsustas. Kodu poole sõites otsustas auto makk jamama hakata. Kuulasime plaadi pealt muusikaid, kui ole järsku vaikus ja maki displeil pimedus. Sain siis lõpuks selle uuesti tööle, aga ei olnud olemas sellist asja nagu CD. Tuner ja aux olid olemas, aga cd oli kadunud. Tore! Ja enda plaati pole ka õnnestunud siiamaani sealt seest kätte saada. Nüüd tuleb hakata vist seda jubeda muusikaga raadiot kuulama.
Reede, täna. Hommikul jälle varakult äratus. Matemaatika konsultatsioonile. Siis oli 1,5 h Kevade ees parklas passimist autos. Tegin aega parajaks. Sõin enda juustukukleid, jõin vett, vahtisin inimesi ja kuulasin raadio 2-te. Vahepeal tuli söömine katkestada, sest oli vaja kõht kõveras naerda. Oi nad ikka oskavad seal rääkida :D Hiljem oli inglise keele konsultatsioon. 3 inimest oli ainult kohal. Tegime lugemis- ja kuulamisülesandeid. Õnneks ei pea ma inglise keele eksami pärast eriti põdema, sest ma oskan seda mõningal määral päris hästi isegi. Edasi võtsin enda õe ja õetütre peale. Tulid külla. Homme läheb õde Rootsi, aga Janette jääb siia. Kui kauaks, seda ma veel ei tea. Tühjendasin ka oma riietekappi suurel määral, ehk siis korraga täiendasin enda õe oma. Siis jääb alles ka vähem riideid, mida Ameerikasse võtta. Hommikul sain enda hostfamilylt kirja, tegi kohe tuju heaks, lausa väga :D Tund aega tagasi taasavastasin enda kunagise lemmiklaulu, sellest ajast kui ma olin veel 13 ja vahtisin päev otsa MTV-d.
Ja kuna ma Merkale lubasin kunagi piltidega postitust, siis selle ta ka saab.
P.S ma ei oska postitustele pealkirju välja mõelda. Kui midagi pähe ei tule, siis panen numbri, mitu päeva veel Ameerikani on. Nagu countdown põhimõtteliselt.
Liivakad magamas enda kõhnumisund. Pilt halva kvaliteediga, sest pidin neid õuest pildistama, muidu oleks nad üles ärganud.
Täna tuleb ka väga lühike postitus, sest silmad ei taha enam lahti püsida. Täna oli päev, mille edenedes kiskus kõik lõpuks metsa poole, aga pole midagi hullu. Loodetavasti. Midagi head ka: võitsin Cultural Care'st endale kinopileti, homme või ülehomme peaks kohale jõudma. Vähemalt läks midagi hästi.
Väike video ka veel. Loodan, et ise tulevikus sellisesse olukorda ei satu.
Ja nüüd ronin ma ruttu voodisse. Homme peab jälle vara ärkama ja peaaegu terve päeva koolis olema.
Homme kirjutan pikemalt. Kindlasti!
Nonii, kirjutan nüüd Merka rõõmustamiseks jälle blogi. Lohutuseks sulle, kuna sa pead jätkuvalt koolis käima.
Natukene siis tänase päeva kohta ka. Esimene äratus oli hommikul kella 4 ajal. Miks, seda ma ei mäleta hetkel. Järgmine kord ärkasin kell 8.05. Esimene mõte oli, et ma olen unustanud äratuse panna ja olen juba esimesse tundi hiljaks jäänud. Kalendrisse vaadates meenus, et täna on hoopiski kirjand ja tunde mul enam pole. Siis oli tund aega sagimist, järjekordset auto määrimist ja olingi lõpuks koolis. Enne olin ostnud endale juba suuremas koguses toitu eksamiks: stritsel, vesi, mahl ja pähklitega šokolaad. Nagu alati oli see raha raiskamine, sest mul ei olnud neid asju tegelikult vaja. Enne kirjandit olid suhteliselt paljud närvis. Minul õnneks nii ei olnud, olin vana rahu ise. Ainult uni kippus peale tulema. Auditooriumis kuulasime raadiost mingeid lastelaule, mille nimed mulle hetkel ei meenu. Siis tuli haridus- ja teadusministri tervitus ja lõpuks hakati teemasid ette lugema: 1. Minu Eesti Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles käsitled Eesti ühiskonna (poliitika, majanduse vms) seniseid saavutusi, probleeme ning võimalikke arenguteid. Too näiteid ja arutle, millised ülesanded Eestit ees ootavad ja kuidas neid täita. Käsitle ka seda, kuidas saaksid sina Eesti arengule kaasa aidata. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 2. Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid muutusi, mis on inimeste suhetesse toonud internetipõhised sotsiaalvõrgustikud. Miks paljud inimesed peavad blogi või veedavad suure osa ajast suhtlusportaalides? Mida oleme tänu sotsiaalmeediale võitnud, mida kaotanud? Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 3. Ühiskonna arengu võti on haridus Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid, missugune on hariduse koht ja haritud inimeste ülesanded ühiskonnas. Arutle selle üle, mis valdkondades saaksid haritlased ühiskonna käekäiku kõige rohkem mõjutada ning missugust haridust peaks riik praegu ja tulevikus toetama. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 4. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda. (Iiri vanasõna) Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid, kui olulised on toetavad ja abistavad suhted inimeste vahel. Võrdle erinevaid ühiskondi (individualistlikke ja kollektivistlikke) ning arutle, kuidas need on mõjutanud inimsuhete iseloomu. Too näiteid elust ja/või kirjandusest. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 5. Igal ajal on oma nägu Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid erinevaid aegu/ajastuid nendele omaste tõekspidamiste ja väärtushinnangute kaudu. Toetu ajaloole ja/või kirjandusele ning too esile, kuidas erinevad ajad kujundavad ja muudavad inimeste hoiakuid ning arusaamu. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 6. «Kui palju on asju, mida ma ei vaja.» (Sokrates) Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles käsitled tarbimisühiskondadele iseloomulikke jooni. Arutle, missugused on tarbimisühiskondade väljavaated, kas kaupade ja teenuste tarbimist saab või on vaja kuidagi piirata ning too esile enda seisukoht tänase tarbimiskultuuri kohta. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 7. «Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.» (Georg Wilhelm Friedrich Hegel) Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid, miks inimkond kordab ikka ja jälle minevikus tehtud vigu. Arutle, miks puhkevad ka tänapäeval uued sõjad ning erinevad usulised veendumused põhjustavad lahkhelisid. Too ajaloost ja/või kirjandusest näiteid, kuidas ajaloo õppetundidest pole suudetud järeldusi teha. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 8. Kultuur meis ja meie ümber Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles käsitled kultuurinähtusi meie ümber ning inimest kui kultuurikandjat. Arutle ka selle üle, milline on kultuuri koht ühiskonnas ning kas peab paika väide, et inimene saab eksisteerida vaid kultuuri kaudu. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 9. Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi? Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid, kas ja kuidas on loetud kirjandus (ilukirjandus, ajakirjandus, teaduskirjandus vms) mõjutanud sinu tõekspidamisi. Arutle, kuidas tekib sild kirjaniku ja lugeja vahele, kuidas kirjandus avardab või muudab lugeja maailmataju ja arusaamasid. Võid tõlgendada teemat ka muul moel. 10. «Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.» (Theodore Parker) Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna) sellest, milliseid eesmärke on inimesed oma elus püstitanud ning mida on nende poole püüdlemine endaga kaasa toonud. Arutledes inimese elumõtte otsingute üle, kasuta näiteid ajaloost ja/või kirjandusest. Võid tõlgendada teemat ka muul moel.
Peale teemade kuulmist oli mu esimene mõte, et nendel teemadel ma küll 600 sõna kokku ei saa. Et ei tule nii palju erinevaid mõtteidki pähe. Lõpuks ei suutnud ma kahe teema vahel valida, kas võtta "Minu Eesti" või "Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele". Lõpuks valisin sotsiaalmeedia teema, kuna see tundus minu jaoks kõige teostatavam. Ja kus siis hakkas mõte jooksma. Kirjutasin üle pooleteise tunni järjest ja oligi kirjand enam vähem valmis. Siis vaatasin veel MITU korda üle, parandasin vigaseid kohti ja kasutasin isege ÕS-i (esimest korda). Lõpuks sain ka puhtandi valmis umbes 13.30-ks. Siis vaja veel numbreid kirjutada, paljundada, allkiri anda ja oligi koju sõit. Tahtsin autosse ära sulada, sest lihtsalt nii kuum oli. Praegu istun maja taga õues, joon jääkülma banaani jäätisekokteili ja kirjutan blogi. Harjumatult soe ilm on, 21°C päikese varjus, aga mina istun muidugi päikese käes :D Kolm kuldnokka üritavad mind hetkel minu kõrval puu otsas kõrvulukustava lauluga kurdistada. Nii suve tunne on, kuigi neljapäevast alates läheb kahjuks jälle külmaks. Kuulen, kuidas eemalt marsib aevastav Hitler kohale, niiet pean vaikselt koomale tõmbama hakkama enda asjadega siin. Üritan kirja ka valmis kirjutada, kuigi järjekordselt on selline tunne, et aju jookseb kokku. Homme olen päev otsa Hummulis õpetaja. 3. ja 6. klass. Loodetavasti läheb kõik normaalselt :)
Ma olin terve elu unistanud käia vähemalt korra Ameerikas. Ja nüüd lõpuks on see unistus täitumas.
Kuna ma ei suutnud otsustada, mida peale gümnaasiumi lõpetamist edasi teha, läksin ma 3. detsembril infomessile Teeviit 2010. Lootsin leida erialasid ja koole kuhu edasi õppima minna. Korjasin suvalistest boksidest erinevaid brošüüre eesmärgiga neid kodus kunagi uurima hakata. Eriti palju võtsin ma neid boksidest, mis reklaamisid võimalusi minna välismaale. Tegime veel Merkaga nalja, et läheme Aafrikasse vabatahtlikusk või suveks Inglismaale keelekursustele. Kodus neid vaadates jäi silma Cultural Care, mis pakkus võimalust minna aastaks Ameerikasse au pairiks ja samas ka kohalikku kolledžisse või ülikooli tasuta õppima. Alguses heitsin selle mõtte kiiresti kõrvale, sest olin kindel, et mu vanemad pole selle ideega nõus. Siis aga sattusin ühe tüdruku blogi lugema, kes läks just selle agentuuri kaudu Ameerikasse. Lõpuks olin lugenud juba vähemalt 4 au pairi blogi ja otsustasin, et ka mina tahan sellist elu. 3. jaanuaril registreerisin ennast Tartusse infopäevale, mis pidi toimuma 6. jaanuaril. Samal päeval saadeti ka juba paroolid, et ma saaksin online avaldust täitma hakata. 6. jaanuari infopäev jäi ära. Leppisime kokku uueks kuupäevaks 25. jaanuari, siis pidi toimuma ka intervjuu. Mida lähemale see kuupäev jõudis, seda rohkem hakkasin ma pabistama, et äkki ma ei sobi sinna programmi. Tegelikult läks intervjuu väga hästi. Kohale ilmusin ma sinna muidugi suure kambaga, mitte nagu tavalised intervjueeritavad :D Intervjueerijaks oli Triin, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Ta oli ka aastaid tagasi au pair. Edasi tegelesin avalduse täitmisega, mille sain lõpuks 7. veebruaril valmis. Kõige raskem oli kirjutada kirja tulevasele perele, sest ma ei teadnud nendest mitte midagi. Samuti tuli koguda suur hulk soovitusi ja lapsehoidmiskogemusi. Suur aitäh teile, kes mind nendega aitasid! :) Lõpuks saadeti Soomest kiri, et minu avaldus on vastu võetud ja edasi saadetud Bostonisse, kust hakatakse mullle sobivat peret otsima. Ja siis algaski see lõpmatult pikalt tundunud ootamise aeg. Vahepeal helistati Soome kontorist ja küsiti paar küsimust. Aga kuna kõne oli inglise keeles, siis ma ei saanud pooltest sõnadestki alguses aru. Polnud harjunud ennast nii kiiresti inglise keelele ümber lainestama. Vahepeal saadeti veel Soomest pakk, kus oli sees erinevaid dokumente, mida pidi täitma ja ära saatma ning töövihikud aastaks valmistumiseks. Varsti olin pere ootamisest nii tüdinenud, et ma unustasin selle kõik ära. Siis lõpuks tuli 7. märtsil kiri You have a match! Mulle oligi esimene perekandidaat leitud. Kui ma nägin, et pereemal on Eesti nimi ja ka lapsed räägivad eesti keelt, siis ma ei suutnud enam muule mõelda kui et ma pean saama selle pere. Ka see meeldis mulle, et nad elavad New Yorgist umbes 55 min autosõidu kaugusel ja seal kandis on palju teisi au paire. Varsti saatis pereema mulle kirja, et ta tahaks mulle helistada, kui mulle see sobib. Ja nüüd hakkas jälle muidugi närvitsemine pihta, sest ma ei teadnud mida talt küsida ega mis keeles see kõne toimub. Lõpuks rääkisime me Skypes üle pooleteise tunni ja eesti keeles. Küsisime erinevaid küsimusi ja õppisime üksteist paremini tundma. Ta lubas veel kõik pereisaga läbi rääkida ja varsti mulle otsuse teatada. Peale kõnet olin ma nendest nii suures vaimustuses ja lootsin, et ma saan enda aasta just nendega koos olla. Mu ema pidi mulle mitu korda ütlema, et ära hakka nii vara liiga palju lootma, sest kui pere ei vali, siis võib pettumus liiga suur olla. Aga mitte mingit pettumust ei tulnudki, sest paari päeva pärast pereema kirjutas, et nad tahaksid mind enda au pairiks :D Ja nüüd on lõpuks kõik kindel. Lend on 1. augustil, siis 4 päeva Long Islandil treeningkoolis ja 5. augustil perre minek. Algselt pidin lendama 8. augustil, aga siis helistati Bostonist, et nad tahaksid mind nädal aega varem. Mida varem seda parem. Ei jõua enam ära oodata! :D Väga tore on ka see, et Hanna hakkab minust umbes 30 min kaugusel elama. :)
