Dream it. Wish it. Do it.: May 2012

Võtan siis lõpuks ennast käsile ja hakkan blogiga rohkem tegelema. Postitused on liiga harvaks jäänud ja vahepeal on väga palju asju toimunud, millest peaks ka siia kirjutama.

Alustan minu, Antea ja Birgiti Washington DC-s käimisest 6.- 8. aprillil. Kõike ei mäleta, kuna sellest varsti juba kaks kuud möödas. Sellele eelnes muidugi kiire viimase minuti planeerimine ja piletite ostmine. Neljapäeva õhtul kell 11 saime isegi ööbimiskohad endale. Kuna see oli Lihavõttepühade nädalavahetus, siis muidugi olid enamus ööbimiskohad puupüsti täis. Reedese hommiku veetsin pakkides. Lõunal tulid Birgit ja Aneta enda kodinatega siia ja Ed viis meid rongi peale. Õnneks saime rongis istuma, kuigi lõpuks enamus rahvast seisis. Edasi otsisime New Yorgis Greyhoundi bussijaama üles ja peale poolt tundi ootamist saime bussi. Ma ei ole veel nii uhke bussiga sõitnud, mustad nahkistmed, wifi, pistikupesad igal istmel ja muidugi konditsioneer. Õnneks sain üksinda istuda, laiutasin siis enda suure kotiga. Peale nelja tundi ja päikeseloojangut jõudsime õhtul 9:15 DC-sse. Hakkasime esimest hostelit otsima. Nagu turistid ikka käisime isegi politseinike käest teed küsimas. Lõpuks jõudsime enda esimesse ööbimispaika, mis oli nagu täpselt filmist võetud. Saime enda uksekaari kätte ja läksime enda motellituba uudistama. Ust lahti tehes tuli kohe vastu tugev puhastusvahendite hais, aga tuba oli täitsa korralik. Isegi kööginurk oli. Tegime pooleldi magades järgmiseks kaheks päevaks plaane ja ronisime peale 12 magama.

Hommikul pidi äratus olema 7:30, aga ma ärkasin 6:50 õuest kostva karjumise peale. Aknast vaadates nägin, kuidas motelli hoovis olid politseinikud ja üks mees, kes karjus täiest kõrist autos istuva naise peale. Lõpuks mitukümmend minutit hiljem pandi politseinikud sellel mehel käed raudu ja viisid minema. Sain 5 minutit veel voodis passida ja äratus. Käisime kontorist hommikusööki võtmas, valik ei olnud eriti suur, aga vähemalt sai kõhu täis ja see kraam oli tasuta. Kiire asjade pakkimine ja asusime enda suurte kottidega lähimat bussipeatust otsima, mis oli 20 minuti kaugusel. Sõitsime esimest korda Ameerikas linnaliini bussiga. Ütlesime bussijuhile aadressi, kuhu meil on vaja minna, sest turistidel polnud muidugi mingit aimu kus mis asub. Lubas siis meid kutsuda kui meie peatus. 10 minutit loksumist ja hakkasime mööda tänavaid enda uut ööbimiskohta otsima. Muidugi hüppasid kohalikud ligi ja tahtsid meile teed näidata. Jõudsime Washington Downtown Hosteli, kus tuli välja, et check ini saab teha alles kell 11. Kuna me ei viitsinud üle tunni aja oodata otsustasime enda kotid sinna jätta ja ainult vajaliku kraami kaasa võtta. Töötaja märkis meile isegi kaardi peale üles, et mida me vaatama peame ja kuidas sinna saab. Peale seda hakkasime jälle bussiga reisima, seekord Valge Maja poole. Need bussid on nii väikesed. Peale poolt tundi kuumas bussis loksumist olime kohal. Nägime isegi suure aasia turistide vahelt maja ära eest. Paar turistipilti ja jalutasime edasi monumendi juurde. Seal kõrval tegid sajad inimesed enda hommikust joogat. Kuna DC-s on muuseumid tasuta, siis läksime vaatama millisesse sisse saaks päeva jooksul. Edasi läksime Capitoli juurde, kus istusime vähemalt 45 minutit. Puhkasime kõndimisest, sest need vahemaad olid seal tõesti pikad. Aneta ja Birgit tahtsid minna natsimuuseumisse. Ma plaanisin sellest liigsest saksa keelest puhata ning otsustasin Monika ja Mariannega kokku saada. Lõpuks ometi eesti keel! :D Jalutasime jälle mingi megapika maa Hiinalinna, kus lõunat süüa. Marianne soovil läksime restorani, kus hiinlastest töötajad meid pidevalt vahtisid ja ei suutnud ära oodata, millal meile tšeki ära saavad anda. Kuna meil ei olnud kuskile kiiret, siis pidid nad meid ka kauem taluma. Edasi võtsime suuna kõrval asuvasse jäätisekohvikusse, kus saime selle kuuma ilma leevenduseks superhead jäätised.Siis algas jälle pikk jalutuskäik tagasi muuseumi poole. Saatsime Marianne metroo peale ja suundusime Monikaga teisi ootama. Nad olid juba kolm tundi seal muuseumis olnud ja polnud ikka selle aja peale valmis. Lõpuks võtsime kõik koos suuna metroojaama ja sealt edasi Union Stationisse. See DC metroo. Isegi põrandad läigivad vastu, nii puhas on. Mitte nii nagu NY oma, kus pidevalt haiseb, kõik kohad on prahti täis ja mustad. Õhhh. Monika läks koju ja me hakkasime Stationist süüa otsima, kuna oli juba õhtu. Olime parajad laibad ja lihtsalt passisime seal poolteist tundi. Siis tuli meie hostel leida, muidugi oli meil vaja sada erinevat ringi teha enne kui kohale jõudsime. Seal pidime allkirjad andma ja saime enda voodid kätte. Olime väikeses oranžis toas, kui oli 3 narit. Ülejäänud õhtu lebotasime enda voodites ja sõime enda õunu. Olime ühes toas saksa paarikesega ja ühe mehega Inglismaalt. Andrew oli vist ta nimi. Üritas meid tükk aega ümber veenda, et me temaga linna peale läheksime, aga me olime liiga laibad selle jaoks. Lubasime mitte minemise eest ta hommikul pannkookide ajaks üles äratada. Hiljem üritasime kolmekesi ära arvata kui vana ta on, arvatavasti 22-25. Läksime vara magama. 1 paiku hakkas saksa paarike enda kohvreid sisse ja välja tassima. Üritasid küll vaikselt olla, aga eriti see neil välja ei tulnud. Andrew oli küll piisavalt vaikne, hommikul imestasime, et millal ta tagasi jõudis.
Hommikul kell 9 olid üleval köögis tasuta pannkoogid. Rääkisime teiste ränduritega, et kes kust pärit ja mis plaanid on. Kiire pakkimine ja tagasi linna peale. Käisime Air & Space muuseumis. Kuna mind ja Anetat see eriti ei huvitanud, siis käisime kõik kiiresti läbi, tegime pilte, kiire suveniiride poe külastus ja läksime McDonaldsisse puhkama ja sööma. Esimest korda käisin Ameerika MC-s.Birgit käis ülejäänud grupiga mööda muuseumit ringi. Edasi pikutasime muuseumi ees muru peal ja kirjutasime kaarte. Valge maja taga saime jälle Monikaga kokku. Varsti aeti kõik inimesed ära, kuna Obamal hakkas lihavõtte munade otsimine maja ümber. Läksime monumendi juurde. Üks mees jalutas enda iguaaniga seal. Monika läks A&S muuseumisse Mariannega kokku saama ja me suundusime tagasi hosteli, et enda asjad võtta ja bussi peale minna. Viisime asjad bussijaama ära ja läksime Birgitiga süüa sõiduks ostma. Muidugi jäi tuli buss alles peaaegu tund aega hiljem ette, kuna bussijuht oli kadunud. Siis tuli välja, et buss on üle müüdud ja pool rahvast saadeti teise väravasse. Me saime õnneks esimeste seas sisse. Järgnes üle 4 tunni sõitu saunabussis, sest konditsioneer ei töötanud. Linnas kiiresti metroo Grand Centralisse ja sealt jooksuga rongi peale. Üritasime mitte magama jääda. Kodu uksest astusin täpselt kell 12 sisse.