Kella 6 ajal õhtul võtsime lõpuks suuna Gore poole. Kuna õues oli juba pime, siis me ei näinud maastiku muutumist. Varsti oli juba tunda, et oleme mägisemale alale jõudnud, kuna kõrvad läksid iga natukese aja tagant lukku. Vahepeal tegime paar korda peatusi, kuna katusel olev kott hakkas kahtlaseid hääli tegema. Paari koha peal olid suuremad ummikud ka, kuna kõik reisisid koolivaheajaks mägedesse. Kuna me sõitsime mööda suurt maanteed, siis seal olid iga teatud maa tagant puhkealad tee ääres. Parklad olid paksult rekkasid täis ja muidugi oli parkla keskel rahvast täis diner. Täpselt nagu filmis jälle.
Peale 4,5 tundi sõitmist jõudsime lõpuks väikesesse North Creek linna. Sealt võtsime suuna mööda kruusateed meie ööbimiskohta. Esimesed 2 ööd oli meie ööbimiskohaks pere sõprade suusamaja Gore mäe küljeall. Kohale jõudsime 10:30 paiku. Tassisime autost asjad majja ja jäime teisi ootama. Mõne aja pärast tulid ka Jim, Nick ja Abby. Magama saime peale 12.
 |
| Suusamaja |
Järgmisel hommikul ärkasime kell 7. Aknast avanes ilus vaade Gorele, mis asus meist umbes 5 minutilise autosõidu kaugusel. Ja see on ikka mägi, kõrgus on 1 090 meetrit, niiet väga suur erinevust meie Eesti künkast. Mäe tipud olid usu sees, sellepärast ei ole pildi pealt tervet mäge näha.
Peale hommikusööki oli kiire riidesse panek ja uuesti auto pakkimine. Võtsime suuna mäele. Kuna me jõudsime vara kohale, siis saime isegi mäe keskuse juurde parkimiskohad. Läksime Irja ja Ediga mulle eratunni aega kirja panema ja kiivrit rentima. Peale seda läksin õue enda õpetajat Jeffi ootama, kes ka paari minuti pärast tuli. Teised läksid suusatama.
Kuna meil oli tunni alguseni 10 minutit aega, siis istusime lihtsalt maha ja rääkisime. Ta teadis väga hästi kus Eesti on ja et me olime Venemaa võimu all. Ise ta veel Eestisse jõudnud ei ole. Kell 9 liikusime mäele. Ja siis algas 3 tundi õppimist, kätest kinni hoidmist, koperdamist ja sõitmist. Muidugi samal ajal lätrasime me nagu külamutid kogu aeg. Me oleks nagu terve elu üksteist tundnud, jutt jooksis. Sain näiteks teada, et ta on ühes bändis trummar ja et kui ta 85 aastaselt enam lauaga sõita ei saaks, siis ta läheks hulluks. Ma olevat olnud väga kiire õpilane. Sain 3 tunniga selgeks need asjad, milleks teistel läheb tavaliselt 4 päeva. Kahjuks läks aeg väga kiiresti ja meie 3 tundi said ruttu läbi. Sain teistega jälle kokku ja läksime pubisse lõunasöögile. Peale seda olin ma nii väsinud. Nagu laip. Teised läksid suusatama, ma võtsin laua kaenlasse ja suundusin tagasi mäele. Muidugi üksinda sõites ei tulnud mul sellest midagi välja. Enamus asjast istusin ja jälgisin teisi sõitjaid. Ilus päikesepaisteline ilm oli kadunud ja hakkas lund sadama. Varsti suundusin tagasi pubisse, kus pidin teistega kokku saama, kuna mägi pannakse kell 4 kinni. Kui kõik tagasi jõudsid võtsime suuna suusamaja poole. Siis kiire dušši all käik, kuna õues oli nii soe ja kõik riided olid märjad. Õhtusöögiks tegime lasagnet. Et hiljem lihased valutama ei hakkaks jõime õlut. Peale õhtusööki hakkasime lumelaua ja suusafilme vaatama. Ükshaaval hakkasid inimesed vooditesse kaduma, kuna kõik olid nii väsinud. Lõpuks olime Jimiga viimased, kes veel üleval, aga 11 paiku murdis ka meid uni maha.
Pühapäeval järjekordselt äratus kell 7. Kiire hommikusööki, riidesse panek ja mäele minek. Õues oli jahedam kui eelmine päev, aga päike paistis ikka sama eredalt. Teised läksid suusatama ja ma jäin alla Jeffi ootama, kuna tund pidi 8:30 hakkama. Kell oli juba 8:40, aga teda ikka polnud. Siis tuli üks teine lumelauainstruktor Mike minuga rääkima. Ütles, et Jeffil oli hädakutse tema teisele töökohale, et ta peaks kohe tulema. Küsis muidugi, et kust ma pärit olen. Ja ülla-ülla tema vanaema elab Eestis. Lätrasime siis Mikega 10 minutit nagu külamutid. Varsti tulid teised instruktorid ka minuga rääkima, lõpuks oli meil päris suur kamp koos. Siis tuli Jeff vabandades, et ta peab töö pärast kiiresti ära minema. Suured kallistamised ja edu soovimised ning ära ta läkski. Siis sain tuttavaks enda uue instruktori Tomiga. Rääkisin ära, mis ma eelmine päev teinud olime ja läksime mäele. Jälle 3 tundi lätramist, kätest kinni hoidmist, koperdamist ja sõitmist. Tema eesmärk oli mulle trikke õpetada. Vahepeal olime nagu väikesed lapsed, tegime igasuguseid nalju. Vandusime erinevates keeltes ja laulsime sünnipäeva laulu 4 keeles. Tegime laudadega Michael Jacksoni varvastel tantsu mäest üles minnes. Avastasime, et meile meeldivad samad bändid, siis sai nende laule koos jorisetud. Tegin enda esimese suure triki ära ehk siis box. Kui see edukalt tehtud sai sõitsid kohe teised laudurid minu juurte, et high five. Siis sai nendega natuke räägitud ja jätkasime enda tunniga, kuna 3 tundi möödub liiga kiiresti ja veel palju oli õppida. Lõpuks vallutasin ma kaks mäge ja Tom kuulutas mind ametlikult lumelauduriks. Ja oligi 3 tundi läbi. Jälle teistega lõunasöök. Mina muidugi väsinud nagu laip ja lõpuks hakkasid lihased ka natukene valutama. Peale lõunasööki läksid teised jälle suusatama. Sõitsin 2 korda mäest alla ja enam ei jõudnud. Läksin alla puhkekohta kakaod jooma ja jogurtit sööma. Siis veel korra mäele ja sain teistega pubis kokku. Sõit majja, asjade kokku pakkimine ja kiire dušš. Õhtusöögiks pitsa, niisama lebotamine, auto kokku pakkimine ja ärasõit.
 |
| Vaade meie toa aknast |
 |
| Meie segamini tuba |
 |
| Mäepiletid |
