Mis juhtus siis kui kaks eestlast kokku said 4. osa ehk üritan kaks nädalat nelja postituse sisse ära mahutada.

1. jaanuar 2012.
Magasime kaua. Paar järgnevat tundi kulutasime kohvritte pakkimisele. Mulle millegi pärast meeldib see tegevus. Lõunal läksime Stamford Town Centerisse šoppama. Merka täiendas enda garderoobi. Sealt suundusime rongijaama, et edasi New Yorki kihutada. Grand Centralist võtsime metroo Brooklyni silla juurde. Jalutasime sillal kuna hakkas vihma sadama.

Kuna me pidime 6:30 Ground Zeros olema, siis hakkasime 5:50 sinna poole kõndima. Arvasime, et peame kaua aega järjekorras seisma, aga kuna meil olid internetist pääsmed prinditud, siis saime kohe sisse. Need kes koha pealt tahtsid pääsmeid saada pidid üle poole tunni vähemalt järjekorras seisma. Kõik kohad olid politseinikke täis, kes olid muidugi jälle ülisõbralikud. Enne Memoriali sisse saamist pidime läbima turvakontrolli. Mitte nii hull nagu lennujaamas, aga peaaegu sama nagu Ameerika Saatkonda sisse saamisel. Kaamera ja muu elektroonika pidi kotist välja võtma, üleriided seljast, vööd andsime ära. Kõik asjad pandi sellest masinast läbi. Siis kiire riidesse panek ja tagasi õue. Peale koridore mööda kõndimist jõudsime lõpuks kohale. Need basseinid on täpselt sama suured nagu tornid olid ja asuvad sama koha peal. Need olid hiiglaslikud. Ümber basseinide oli ilus park. Paljud inimesed on rääkinud, et nad on seal basseinis näinud hukkunute hingi. Kusjuures seal vesi langeski nii, nagu seal oleks vaimud olnud.

Põhja bassein

Lõuna bassein

Ground Zero kõrval asuv tuletõrjedepoo

Hukkunute perekondade kaunistatud jõulupuu

Edasi sõitsime metrooga Times Squarele. Otsustasime minna viimast korda T.G.I Fridaysse sööma. Seal oli pikk järjekord, et endale lauda saada. Üle poole tunni kindlasti. Ootasime enda sööki ka üle poole tunni, kuna see koht oli puupüsti rahvast täis. Peale pikka õhtusööki jalutasime tagasi Grand Centralisse. Alguses vaatasime, et rong läheb 10 minuti pärast ehk 10:40. Mõtlesime, et võtame järgmise rongi, kuna see on raudselt juba rahvast täis. Läksime rahulikult pileteid ostma ja Merka pildistas lage. Siis avastasime, et järgmine rong läheks alles tunni aja pärast ehk 11:40. Kuna meil ei olnud erilist tahtmist tund aega niisama passida jooksime ruttu rongi peale.

2. jaanuar 2012
Päev, mis tuli liiga kiiresti.
Ärkasime 11:30. Tegime viimase pakkimise ja kohvrite kaalumise. Viimane fotoseeria. 2:30 võtsime suuna JFK poole. Tunni aja pärast olime kohal. Manööverdasime kohvritega mööda lennujaama. Tegime check in-i ja andsime kohvrid ära. Sealt saadeti meid turvakontrolli järjekorda. Ja see oli sõna otseses mõttes hiiglaslik. Õnneks tehti varsti järjekord kaheks ja see hakkas kiiremini liikuma. Peale pikka ootamist jõudsime piletite kontrollimise punkti, kus pidime head aega ütlema. Jäime Ediga piirete taha ootama, kuni Merka kindlalt turvakontrollist oli läbi saanud. Siis suundusime autosse ja kojusõit.

Aitäh, et otsustasid need kaks kiiresti mööduvat nädalat siin veeta! :)

- Fööniksipea

Mis juhtus siis kui kaks eestlast kokku said 3. osa ehk üritan kaks nädalat nelja postituse sisse ära mahutada.

30. detsember 2011
Kuna me olime nii laisad ja muidugi saime me alles poole öö ajal magama, siis lükkasime kõik plaanid paar tundi edasi. Lõpuks ärkasime 11 ajal. Uimasime ringi ja panime asju kokku. 12:25 võtsime suuna rongijaama. Parkla oli põhimõtteliselt täis, sain enda vana koha peale parkima õnneks. Ostsime piletid ja 12:54 rongi peale. Suunaks jälle New York. 1:41 olime Grand Centralis. Võtsime sealt subway 4 Brooklyni silla juurde. Metroo väljapääsu juures esinesid tänavatantsijaid. Jäime neid mõneks ajaks vaatama. Nägime Brooklyni silla ära. Kuna ilm oli ilus ja päike paistis hakkasime Battery pargi poole jalutama. Seal oli nii hea värske õhk. Vaatasime kaugelt vabadussammast. Sinna saarele ei hakanud minema, kuna praami peale oli tohutult pikk järjekord ja öeldi, et selleks päevaks ei pruugi pileteid saadagi enam. Istusime pingi peal ja sõime enda marjasnäkke. Edasi jalutasime edasi järgmise metroopeatuse suunas. Ground Zero juures olid kõnniteed kinni ja meid suunati mingisse uhkesse ärimajja. Alguses me ei osanud ega julgenud seal kusagile minna. Lõpuks läksime lihtsalt rahvavooluga kaasa. Hiljem saime teada, et see oli Three World Financial Center.

Brooklyn Bridge

Freedom Tower

Battery Park

Ground Zero

Three World Financial Center

 Muuseumi otsides leidsime väikese 9/11 memoriaali, kus lapsed olid kõigi hukkunute mälestusteks plaatidele joonistanud ja kirjutanud.

Pika otsimise peale leidsime metroopeatuse üles. Sealt võtsime subway 1, et minna muuseumisse. Jõudsime õigele tänavale, aga ei leidnud õiget maja üles. Muuseumisse sisse minek pidi olema 5pm ja me ekslesime sellel tänaval ringi kuni 4:55. Küsisin ühelt uksehoidjalt teed. Juhatas meid õigesse kohta, aga me ei näinud kuskil seda silti, mida vaja oli. Siis helistas üks muuseumi töötaja meile, et kus me oleme. Tuli välja, et me olime järjekorrast umbes 10m kaugusel. Olime lihtsalt kõikidest inimestest mitu korda mööda kõndinud. Tegime check- ini ära ja läksime sisse. Muuseum oli Ground Zero Workshop ehk siis seal olid välja pandud asjad, mis on pärit kaksiktornidest. Alguses näidati meile videot, kus rääkis fotograaf, kes oli ainukene kes tohtis peale tornide kokku varisemist seal pildistada. Seal oli veel tuletõrjujate omavaheline suhtlemine sellel ajal kui tornid kokku varisesid. Saime endale puldid ja kõrvaklapid. Seintel olid pildid numbritega ja sa pidid selle numbri sisestama kui tahtsid teada, millest jutt käis. Erinevaid pilte saate näha SIIT. Paljusid asju tohtis kätte võtta. Seal muuseumis oli ka ainuke tükk lennukist, mis torni lendas. Seda ei tohtinud pildistada ega puutuda.
Kui leiti hukkunu, siis kutsuti ta juurde preester, kes luges talle palvet. Seda kuulsid kõik enda raadiosaatjate ja ruuporite kaudu. Samal ajal jätsid kõik teised tuletõrjujad otsimise pooleli ja lugesid seda palvet kaasa. Iga surnukeha kaeti Ameerika lipuga.
Tuletõrjujaid tuli kokku üle terve riigi. Isegi pensionil inimesed tulid kohale, et aidata teisi leida.

Pensionil tuletõrjuja, kes tuli oma poega otsima, keda ta ei leidnudki. Pildil poja kiivriga.

See oli esimene kord, kui NY politseinik aitas hukkunut ära viia. Oma venda.

Seal oli üks pilt tuletõrjujast, kes seisis üksi suure rusude hunniku otsas. Ta oli seal vähemalt 10 minutit, kuna ta olevat midagi tundnud. 9 kuud hiljem leiti sealt samast rusude alt ta poeg.

Kell on pärit Lõuna torni maa alusest ruumist. Kellaaeg kui Lõuna torn kokku varises.

Lõuna torni viimase korruse kohvikust pärit kaardid.

Tornide alusest metroost saadud kaart ja rööpa tükk

Põhja torni viimasel korrusel asuvast baarist pärit asjad. Kusjuures see pudel on täiesti terve ja täis.

Põhja torni kontorite võtmed

Ainsad aknaklaasid, mis mõlemast tornist alles jäid. Kuna põlemistemperatuur oli nii kõrge, siis peaaegu kõik klaas sulas.  Mida paksem on klaas, seda kõrgemalt korruselt see pärit on.

Kõige suurem klaasitükk mis leiti

Hukkunute peredele tehti tornide metallist osadest ristid ja tähed

Seal valgel paberilehel, millel on nool peal on täppidena täpselt kirjas kust hukkunud leiti. Ülemisel käsitsi joonistatud kaardil (nr 2 juures) oli kirjas, kust võisid tuletõrjujad enda rühma kadunuks jäänuid otsida.

Selliste harkidega otsiti terve see suur plats läbi

Põhja torni alusest kontorist pärit telefon ja kalender.

See muuseum oli küll minu arvates üks must go koht.

Kell 7pm pandi muuseum kinni. Hakkasime Grand Centrali poole jalutama. Sattusime Penn Stationi juurde, kus on Megabusi peatus. Kõnnitee ja pool sõiduteed olid paksult rahvast täis. Õnneks tegid kaks poissi meile ees teerada. Meile kõndis vastu lühike tumeda peaga mees, kes rääkis hands freega telefoniga. Hakkasime naerma, et kui tobe see tegelikult eemalt vaadates tundub, räägid iseendaga. Ja siis tuli meil mõlemal ehmatus, kuna tundsime selle inimese ära. Ben Stiller. Jälle üks kuulsus nähtud. 8 ajal jõudsime Grand Centralisse. Võtsin Starbucksist smuuti ja läksime rongi. Meie kõrvale istus umbes 25- 30 aastane mees, kes vaatas terve tee Kung Fu Pandat. Naer :D  9:20 jõudsime Stamfordi. Siis oli suur paanika, et parkimispilet kadunud. Leidsime ikka õnneks üles, muidu oleks pidanud $8 asemel $50 maksma. Kodus tegime õunte ja kaneeliga kaerahelbeputru, kõrvale apelsinimahl, mis on Merka arvates siin sada korda parem kui Eestis. Ma arvan sama.

Meie rong

31. detsember 2011
Teised olid hommikul vara läinud Philadelphiasse sugulastele külla. Me magasime muidugi jälle pool päeva maha. Alustasime pakkimisega. Olime ühte poodi tellinud vaakumkotid, mis pidid juba reedel kohale tulema. Ja ülla-ülla nüüd öeldi, et alles teisipäevaks tulevad. Meil pole siis enam nendega midagi teha. Teised otsisid Philadelphia kandis neid kotte. Me otsustasime Targetisse vaatama minna. Olime just Targeti juurde jõudnud, kui saime texti, et nad leidsid vaakumkotid ja ostavad ära. Sõitsime siis koju tagasi. Hakkasime ETV aastavahetust vaatama. Väga palju saime naerda. Vaatasime pidevalt kella ja mõtlesime, et tavaliselt hakkame juba 11:30 õue sättima. Nägime ESIMEST KORDA presidendi uusaasta tervitust, mis oli väga igav. Tavaliselt sellel ajal juba ammu õues. Ja siis tuligi Eestis uus aasta. Soovisime head uut aastat, ETV-s Eesti hümn käis ja puha. Ahhhhh, aga ilutulestikku tahtsime. Vahepeal oli meil tulnud idee, et võiks ikka aastavahetuseks New Yorki minna. Ja siis kui teil oli 5 minutit 2012 olnud jooksime ruttu autosse, et poodidesse minna. Missiooniks oli saada endale kaabu ja prillid. 2012 prille me kuskilt Stamfordist enam ei leidnud (see eest oli terve New York neid täis). Siis koju ruttu riideid vahetama ja rongijaama.

Sini-must-valge

 Poolel teel avastasime, et ma jätsin kaardi koju. Koju sõit jälle. Merka nägi esimest korda elus nunna, kes hakkas meie ees autos palvetama kui tuletõrjeauto mööda sõitis vilkuritega. Hoidis liiklust kinni. Rongijaam oli paksult rahvast täis. Kõik tüdrukud olid jubekõrgete kontsade ja miniminimini kleitidega. Imestasime, et nad ära ei külmunud. Lõpuks saime 7:55 rongi peale. Kahest järgmisest peatusest tuli nii palju noori peale. Kõigil pudelid käes. Inimesed istusid lausa üksteisel süles, sest vahekäiku enam seisma ei mahtunud. Hull karjumine käis kogu aeg. Lõpuks jättis rong peatuseid vahele, sest kedagi ei mahtunud enam peale. Nii naljakas oli kõiki jälgida. Tund aega lärmakat rongisõitu üle elatud jõudsime Grand Centralisse, mis oli puupüsti rahvast täis. Meile tuldi head uut aastat soovima ja küsiti, et kuhu me edasi lähme. Ütlesime, et meil pole õrna aimugi, tal muidugi sama vastus. Tänavatel oli hullumaja. Kõik kohad olid aastavahetuse nänni müüvaid kauplejaid täis. Ratta taksode juhid pasundasid vahet pidamata enda pasunatega. Inimesi oli kohutavalt palju. Mida kaugemale Grand Centralist, seda vähemaks neid õnneks jäi. Jalutasime Eesti majja. Seal oli ka palju rahvast. Läksime lähedal asuvasse Subwaysse õhtusöögile, kus olime 15 minutit jõllitamisobjektid. Siis võtsime suuna Times Square poole. Kuna see oli kell 3 kinni pandud, siis me sinna ei saanud. Aga vägagi lähedale saime. Nägime neid maju. Jõudsime kohale sinna 10 paiku. Rahvast oli juba palju. Mida lähemale kesköö jõudis, seda hullemaks rahvas läks. Iga väiksema asja peale hakati karjuma ja plaksutama. Meie pea kohal olid pidevalt 3 helikopterit, mis äratasid kõigis palju tähelepanu. Kusjuures aeg läks seal täitsa kiiresti, mis siis, et olemine järjest kitsamaks läks. Aja möödudes tekkis piirete juurde järjest rohkem politseinikke. Osad inimesed ronisid valgusfoori postide otsa, et paremini näha. Esimesed raketid lasti 11:20. Muidugi järgnes sellele kõrvulukustav karjumine. Viimased kaks minutit oligi ainult karjumine. Kusjuures see ilutulestik mida me nägime oli täielik jama. Peale aastavahetust soovisid kõik üksteisele head uut aastat. Osa rahvast hakkas ära minema, osa jäi ootama, kaasaarvatud meie. Varsti võeti piire eest ära ja kõik hakkasid Times Square poole kiirustama. Siis tuli ette teine piire koos paljude politseinike ja politseiautodega. Sealt läbi saamiseks oleksime pidanud üle 2 tunni veel ootama. Politseinikud soovisid inimestele head uut aastat ja rääkisid niisama juttu. Mitte nagu Eestis. Hakkasime peale 1 Grand Centrali poole liikuma. Tänavatel olid tohutud rahvamassid. Kõnniteed olid prahi all. Politseinikud reguleerisid igal pool liiklust, sest inimesi ei huvitanud enam valgusfoorid, kõik läksid lihtsalt massiga kaasa. 1:30 saime rongi peale. Enne perroonile minekut augustati meie piletid ära, sest rongis ei pruukinud konduktoritel ruumi liikuda olla. Muidugi olid lõpuks jälle vagunid täis. Enamus rahvast magas terve tee. 2:25 jõudsime Stamfordi. Terve tee koju imestasin, et miks ühtegi inimest ega autot tänavatel ei olnud. Ameeriklased ei tähista aastavahetust nii nagu eestlased.3 paiku ronis Merka magama. Kirjutasin Skypes kodustega, kuna teil oli kell juba 10. Hakkasin ETV-st igavusest lastesaateid vaatama. Lõpuks läksin 5 ajal magama.

Rahvamass meie ümber

Soojendasime ennast politsei autode juures

Kusjuures mulle hullult meeldivad need vilkurid. Seal jookseb igasugust teksti peal. Mitte nagu Eestis on paar lambikest ainult.

Venelannast fotograafi tehtud pilt

Ja kuna see postitus läheb kohutavalt pikaks, siis ma mahutan kaks nädalat hoopis nelja postituse sisse ära. Kes seda pikka teksti ikka viitsib järjest lugeda.?

Kusjuures mulle tundub, et mu eesti keelne kirjutamine hakkab juba halvemaks minema. Ma ei oska vahepeal enam lauseid moodustada :D

Head ööd!
- Fööniksipea