Dream it. Wish it. Do it.: January 2013

Kas keegi veel Reelika nimelist inimest ka mäletab?

Siin on liiga kaua vaikus olnud. Elan ikka sama moodi siin teisel pool ookeani ja naudin enda viimaseid kuid Ameerikas. Täpsemalt öeldes ainult 6 kuud ongi alles jäänud ja siis bye-bye USA. Oeh, ütlen juba ma ei tea mitme sajandat korda, et jube kiiresti läheb aeg.

Ja muidugi blogini pole ma ka ammmmmu jõudnud. Kui midagi lahedat toimub, siis pidevalt mõtlen, et sellest peab kirjutama. Aga tavaliselt kui ma koju jõuan, siis olen kas surmväsinud või selle tahte ära unustanud. Ja siis nagu alati varsti enam ei mäletagi millest ma kirjutada tahtsin või lihtsalt ei viitsi. Sama teema on ka eelmise nädala laupäevaga. Aga nüüd ma võtsin lõpuks ennast kokku ja hakkasin kirjutama.

Vabandan kohe ette ära trükivigade ja imelike lausemoodustiste kohta. 18 kuud on oma töö eesti keelega ära teinud nii kirjutamises kui ka rääkimises.

Peale paari päevast plaanimist ja askeldamist jõudis kaua oodatud laupäev, 26. jaanuar kätte. Hommikul oli äratus kell 8. Täielik piin, kuna ma tavaliselt nädalavahetustel enne 1 voodist välja ei jõua. Tõmbasin ruloo üles ja ülla-ülla, lund oli sadanud öösel. Telefon näitas, et õues oli toredalt -13 jälle. Kuna tuba oli jahe (papist majad nagu te ütlete :D ), siis passisin 15 minutit tekikuhja all. Peale seda oli muidugi turbo kiirusel riidesse panek, koti ja auto pakkimine. Muidugi ei tahtnud mu auto normaalselt käima ega seest soojaks minna niikaua kuni ma kõik kraami kohale vedasin. Olin Kamilale lubanud, et võtan ta 8:40 peale, aga tegelikult jõudsin tema juurde alles 8:55, mis siis et ta minust 3 minuti kaugusel elab. Kihutasime ruttu rongijaama, parkisime auto ära ja hakkasime enda kraamihunnikuga jaama sisse vantsima. Jalas lumelaua saapad, kiivrid peas (sest need olid soojad), punnis seljakotid seljas ja lumelauad käe otsas. Rongijaamas inimesed lihtsalt jõllitasid meid. Perroonil rongi oodates tulid juba esimesed uudishimulikud küsimusi küsima. Õnneks oli rong üpriski tühi, niiet me saime enda kolahunnikuga toredasti laiutada.

New Yorgis, Central Parkis toimus Winter Jam, ehk siis NY osariigi mäed olid parki kunstlund tootnud ja seal sai suusatada, lauaga sõita ja isegi koertele oli oma pargike tehtud. Ja see kõik oli tasuta. Otsustasime Kamilaga minna, sest ta oli ka eelmine aasta endale lauapisiku saanud.

Grand Centralis oli meil missiooniks endale hommikusöögid hankida. Võtsin endale kalkuni singiga võileiva, mis oli täiesti maitsetu ja lendas prügikasti. Ja jälle tulid inimesed küsimusi küsima. Grand Centralist välja astudes saime aru, miks kõik imestasid, et me lumelaudadega ringi kõndisime. New Yorgis polnud üldsegi lund. Hakkasime enda kolakatega 72. tänava poole kõndima. Jälle uudishimulikud inimesed igal pool. Meil oli umbes pool teed kõnnitud, kui hakkasime mõtlema, et äkki see üritus tühistati, sest me ei olnud mitte kedagi teist laua ega suuskadega näinud. Meie õnneks tuli üks pere küsima, et mis kell Winter Jam hakkab, niiet me ei tulnud ikka asjata linna. Peale 40 minutit kõndimist jõudsime parki kohale ja nägime esimesi inimesi kelkudega. Jeee! Muidugi jäime me pool tundi hiljaks. Leidsime koha üles ja hakkasime uurima kus mis on. Pakuti erinevaid sööke ja jooke, bändid esinesid, leidsime lumelaua proffidele tehtud mäe hüpeka ja boxiga. Selle peale ütlesime kohe ära, et seda me elu sees ei tee. Liiga jube nägi välja. Edasi tuli koht kus õpetati suusatamist ja lumelaua sõitu. Minu arust ei olnud see küll mingi mägi, vaid täiesti tasane koht. Kõndisime edas, et leida see suur mägi kus lauaga saaks sõita. Jõudsime otsa pidi koerteparki. Küsisime ühelt vabatahtlikult, et kas see ongi kõik ja saime vastuseks, et jah. Me olime nii pettunud, et tulime ilma asjata linna ja tassisime kõike seda kraami kaasa. Siis tulid meie juurde veel üks grupp noori inimesi kes küsisid meilt sama asja. Lõpuks torisesime kõik koos kambakesi 5 minutit, et isegi koertel on siin lõbusam kui inimestel. Läksime Kamilaga tagasi lumelaua mäe juurde, istusime pingi peal ja lihtsalt vahtisime neid proffe trikitamas. Mõtlesime koju tagasi minna, aga enne tahtsime teistele seal kaasa elada. Peale pikka passimist Kamila küsis ühelt, et kas algajad saaksid ka sellega hakkama. Ütlesid jah, orgunnisid meile kohe käepaelad, et meid sisse lastaks ja lubasid õpetada ka. Alguses ma mõtlesin küll, et mismõttes ma lähen sinna enda marki maha tegema kui ma ei oska. Tüüpiline mina. Aga siis hakkasin mõtlema, et Eestis mul raudselt sellist võimalust ei tuleks, niiet võtsin laua käe otsa ja vantsisin mäest üles. Me olime Kamilaga ainukesed algajad ja ainukesed tüdrukud seal. Alguses vaatasime kuidas teised sõitsid ja kuulasime nende õpetusi. Oeh, närv tuli sisse selle peale. Siis oli aeg laud alla panna ja ääre poole liikuma hakata. Kõigilt julgustavad õlapatsutused ja õpetused kätte saadud tegin esimese katse. Napilt enne boxini jõudmist läksin nii närvi, et panin muidugi käntsa. Võtsin laua alt ära, vaatasin ringi ja nägin, et umbes 50 inimest vaatasid mind piirete tagant. OMG. Mõned isegi hüüdsid, et küll järgmine kord läheb paremini ja proovi ikka uuesti. Mäel sain teiste käest uusi õpetusi. Umbes 4. korral jõudsin ma boxini kuni panin seal peal lihtsalt käntsa uuesti. Lõin enda sabakondi toredalt ära. Kusjuures see oli nii lahe, kuidas inimesed kogu aeg kaasa elasid. Kui ma mäe peal olin, et hakkan sõitma, siis inimesed plaksutasid, karjusid ja ergutasid kogu aeg. Ja kui ma istuli lendasin, siis kõigil oli kohe OOOOHHHHHH. Sellele järgnesid hüüded inimestelt You can do it! 5. kord. 50-st inimesest oli saanud rohkem kui 100 pluss veel telekaamerad. Kõigilt õlapatsutused ja õnn kaasa saadud. Lasin mäest alla, tegin boxi ära ja ei kukkunudki maha. Ohhhh see oli nii hea tunne. Inimesed plaksutasid ja hüüdsid Good job! Mäe turvad (Gore lumelauainstruktorid) kallistasid, mäe peal oli ka high five, kallistused ja õnnesoovid. (Aaa, minu eelmise aasta lumelaua õpetaja Gorelt oli ka seal ja ta isegi mäletas mind väga hästi.) Lasin veel paar korda ilusti alla kuni öeldi, et tuleb viimane sõit. Siis ma suutsin ikka täiega matsu panna. Jõudsin boxi peale ja kogemata keerasin lauda nii, et ma lendasin täpselt boxi ja hüpeka vahele kõhuli maha, laud ilusti nende peal kinni. Jah, tegin endal margi täis. Inimesed hüüdisid, et kas minuga on kõik korras. Ma lamasin näoli lumes kuni teised mul laua alt ära võtsid ja mu püsti tõmbasid. Kõik kohad valutasid, eriti mu lõug. Ja siis hakkasid inimesed plaksutama, et ma sain kokkuvõttes hästi hakkama, mis siis et ma pole elu sees midagi sellist teinud. Sain auhinnaks T-särgi ja tasuta Red Bulli. Läksime Kamilaga pingi peale istuma, et asjad kotti panna. Inimesed tulid õnnitlema ja rääkima, et nad poleks küll ise julgenud seda teha. See oli nagu unenägu, et täiesti võõrad tulid nii rääkima. Peale pingi peal puhkamist võtsime suuna lähima Starbucksi poole. Tänava peal tulid jälle inimesed küsima, et kus me sõitmas käisime. Esimest korda kirjutati Starbucksis mu nimi õieti. Üks barista tuli mind kiitma, ta oli ka seal vaatamas olnud enne tema vahetuse algust. Istusime seal vähemalt tund aega, sest me olime parajad laibad. Vastasime jälle inimeste küsimustele. Siis saime Gosialt ja Selmalt sõnumi, et nad on ajaloo muuseumis. Kiivrid pähe, kotid selga ja lauad kätte võtsime suuna sinna poole. Peale 12 blocki kõndimist olime kohal. Turvad lasid meid isegi nende kodinatega sisse. Olime seal tund aega kuni kinni pandi. Oijah, mitukümmend korda me kuulsime sõna snowboard ja kui paljudele küsimustele me pidime jälle vastama. Peale muuseumi võtsime puupüsti täis metroo ja sõitsime Times Squarele. Teised läksid kuskile õhtusöögile ja ma otsustasin üksi Grand Centralisse kõndida ja koju tulla, sest mu sabakont tegi mu olemise suht kehvaks ja mu vasak labakäsi oli ka parajalt paistes ja sinine. Oh neid ameeriklasi ja nende küsimusi. Grand Centralis tahtsid hiinlased minuga koos pilti teha, sest ma ei olnud nagu teised. Ostsin endale smuuti ja sain tasuta küpsise, sest nendele töötajatele pidid lumelaudurid meeldima, sest nad ise ei julgeks küll seda proovida. Nendega jäin ma päris kauaks rääkima. Edasi tuiskasin rongi ja nautisin niisama istumist. Kuni rong liikuma hakkas ja kõlaritest mees ütles, et te olete 50 aastat vanas rongis ja mõndades vagunites ei pruugi küte töötada. Ehk siis selles kus mina olin. 5 minuti pärast tuli konduktor ütlema, et see vagun on katki, sellepärast see hüppaski nagu batuudi peal oleks olnud. Pool teed istusime üldse peaaegu pimedas vagunis, sest millegi pärast kustusid kõik tuled ära, ainult väljapääsu tuled jäid põlema. 45 min pärast olin Stamfordis. Kihutasin ruttu koju, pikk kuum dušš ja voodis lebotamine.

Aaa, kusjuures ma nägin ennast telekast ka isegi. Ilmakanalis.