455 päeva

Oh jah. Käes on pühapäeva õhtu. Kell on 11:47pm.  Peaksin varsti magama minema, aga sõin tund aega tagasi enda viimase jäätisepotsiku tühjaks ja nüüd on une tulekuks järjekordselt liiga palju suhkrut ja karamelli sees.  Suurepärane! Õnneks saab (loodetavasti) homme kaua magada, sest tüdrukutel pole kolm päeva kooli. Kõik koolid pandi Sandy pärast kinni kolmeks päevaks. Minu elu teine orkaan. Yay!

Kusjuures seekord on kõik teistsugusem kui enne Irenet, eriti inimesed. Eile õhtul käisin toidupoes vajalikku kraami ostmas kuna päeval olid paljud asjad ostunimekirjast välja jäänud. Kuna kell oli päris palju, siis ei olnud pood enam nii ülerahvastatud. Aga näha oli, et inimesed võtavad seda orkaani tõsiselt. Riiulite peal oli kaup juba päris hõredaks jäänud. Mööda poodi ringi jalutades nägin, et näiteks vett polnud alles ühtegi pudelit, ainult tühjad riiulid. Sama seis oli alkoholi ja wc paberiga. Inimesed üritasid rõõmsad olla ja soovisid üksteisele Have a nice hurricane! (Head orkaani!). Muidugi sai poes korralikult nalja ka. Ma hakkasin mõtlema, et äkki tuleb mul Pepsi isu peale jälle. Vaatasin väikeseid purke, mis olid blokina kokku pandud. 3 bloki hind oli $11. Järsku avastasin, et minu kõrval seisab umbes minuvanune mees ja vahib neid samu purke. Järsku pöördus ta minu poole ja küsis, et kas ma matemaatikat oskan. Ütlesin, et oleneb millist. Siis ta küsis mult, et kui palju on 11:3. Vahtisime siis vähemalt pool minutit üksteisele lolli näoga otsa ja lõpuks ta vastas, et ta ise ka ei tea. Suured naerud ja hakkasime siis koos arvutama. Järsku kõndis ta minema ja mõne hetke pärast tuli tagasi kahe kõige suurema pudeliga. Andis ühe mulle ja ütles, et nii tuleb kasulikum ost. Hiljem panin selle pudeli ikka riiulile tagasi millegi pärast. Mõne aja pärast sattusime jäätisekülmikute juures kokku. Kuna suur jäätise isu oli tulnud, siis valisin parajasti endale ühte. Järsku tuli see sama mees minu kõrvale seisma jälle ja ütles, et tema küll jäätist ei ostaks minu asemel, sest see on esimene asi, mis ära sulab. Tarkpea! Jätsin selle ostu ka tegemata. Kassajärjekorras oli minu ees üks mees kahe hiiglasliku kuhjaga täis ostukäruga. Kuna mul oli palju vähem asju, siis ta alguses pakkus, et ta laseb mu ette ja lõpuks lausa nõudis seda. Muidugi peale maksmist hõikas ta mulle kaugelt Have a nice Hurricane!

Täna mässasin päev otsa köögis. Kuna tekkis pärmi puudus otsustasin võtta suuna toidupoodi. Oh jah. Nelja realisest teest oli saanud kolme realine, sest parempoolse sõiduraja olid ära ummistanud need vähemalt 20 autot, kes ootasid bensiinijaama järjekorras. Toidupoe parklasse sisse keerates sain suure üllatuse, esmakordselt siinoleku jooksul oli see puupüsti täis. Parkimiskoha leidmiseks pidi tükk aega mööda parklat ringi tiirutama koos teiste autodega ja vaatama, et sa mõnda ülekuhjatud ostukäru taha varjunud inimest alla ei ajaks. Muidugi lõpuks sealt poest ma pärmi ei saanud, sest seal oli ikka päris tühjus. Tuli all linna sõita. Ikka kohutavad järjekorrad olid bensiinijaamadesse igal pool, mõndades oli bensiin lausa otsa saanud juba. Mida rohkem lõunasse sõita, seda tumedamaks taevas läks. Alles siis ma sain aru, et Sandy tuleb tõesti lähemale.

Praeguseks on kõik hotellid puupüsti rahvast täis. Paljud ranna lähedal elavad au pairid on enda peredega evakueerunud või teevad seda homme vara hommikul, kuna veetase peaks tõusma 3.4 meetrit esmaspäeva õhtuks. Metro North pani kõik rongid seisma, New Yorgis enam bussid ei liigu ja metroo on suletud. Manhattani lõuna- ja idaosast evakueeritakse inimesi. Kardetakse, et merevesi satub metroo tunnelitesse ja siis võtaks metroo tööle saamine nädalaid. Enamus meie naabreid läksid hulluks ja hakkasid paaniliselt lehti hunnikutesse puhkuma, praeguseks on kõik jälle nagu enne. Targad. 

Aaaa, enda tehtud Halloweenikaunistused pidin ka ära korjama õuest. Küsisin, et milliseid tahetakse alles jätta ja millised ma ära viskan. Sain käsu kõik alles jätta ja ilusti ära pakkida. Wooohoooo, sain ikkagi hakkama selle nikerdamisega. 

Need piimakanistri kummitused on naabrite hulgas päris populaarseteks saanud. Käiakse küsimas, et kuidas need tehtud on. Isegi sprinklerimehed olid vaimustuses, tegid iga nurga alt pilte, et siis saaks kodus enda perega järgi teha.

Õues tuul müriseb juba päris kõvasti. Eks näeb kui kauaks meil seda elektrit on ja kui kauaks me sellest ilma oleme. 

Ahjaa, tänu Merlinile avastasin selle video jälle. 




Vot see on õige lovestory, nii armas ja kurb

Paistab, et mul jääb see aasta ka Halloween ära. 

29. oktoober 2011 oli meil suur lumetorm peale mida ei olnud meil mitu päeva elektrit ega kütet.

29. oktoober 2012 ennustatakse, et meile jõuab orkaan Sandy. 

Ei ole see elu siin nii odav ja roosiline midagi kui paljud arvavad. Otsustasin tuua enda kogemustest näite.

Augustis ühel esmaspäevasel päeval tundsin paremat kätt liigutades randmes õrna valu. Kuna see oli nii väike, siis ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Õhtul oli juba valu tugevam. 

Teisipäeval hakkas see täitsa häirima ja sõin päev otsa valuvaigisteid. Õhtul sain mingi randmepaela moodi asja, mis hoidis rannet natukenegi paigal, et valu väiksem oleks.

Kolmapäeval olin ma paremast käest täiesti sant. Kätt randmest liigutada ei saanud, käele toetada ei saanud, pidin vasakukäeliseks hakkama. Auto juhtimine muutus kohutavaks piinaks juba. Jätkasin valuvaigistite närimist ja Traumeeli määrimist. Õhtul Gerliga Starbucksis istudes läks käsi mitu korda krampi nii, et sõrmed läksid kuidagi imelikult laiali ja kronksu, liigutada neid ei saanud ja valu oli jube. Koju jõudes ütlesin Irjale, et homme lähme haiglasse.

Neljapäeva hommikul ärgates oli üllataval kombel valu palju nõrgemaks. Tõesti vist hakkas Traumeel aitama. Päeva peale paar korda vist andis kõvemini tunda, aga sain kätt täitsa korralikult kasutada. Õhtul läksime ikka Irjaga igaks juhuks haiglasse, äkki on midagi tõsist. Kohale jõudes registreerisin ennast sisse, sain enda nimelise käepaela ja ootasin enda järjekorda. Vahepeal käisin ühes ruumis vererõhku ja temperatuuri mõõtmas. Poole tunni pärast öeldi Keiss ehk siis Kase. Meid juhatati ühte arsti kabinetti, Irja tuli kaasa igaks juhuks kui midagi on vaja tõlkida. Peale 3 minutit ootamist tuli sisse õde #1. Küsis paar küsimust, katsus korraks kätt ja läks ära. 5 minuti pärast tuli õde #2, katsus samuti kätt ja küsis ühe küsimuse ning lahkus. Varstu tuli õde #3. Pani mulle käetoe peale ja andis juhiseid. Ütles, et natukese aja pärast peaks arst ka tulema. Umbes 5 minuti pärast pistis väga väsinud näoga arst pea ukse vahelt sisse, ütles tere ja küsis, et kas ma sain kõigest aru. Jaatava vastuse saades ütles head aega ja läks ära. Kusjuures nad olid kõik väga sõbralikud, muudkui suu kõrvuni. Paari minuti pärast kuulsin kuidas mööda koridori hakkas mürin järjest lähemale tulema. Varsti hakkas ukse vahelt üks naine hiiglasliku ratastega laua peal oleva arvutiga sisse puhkima. Tal oli ka muidugi keep smiling. Võttis minu kindlustuse andmed ja ütles, et võime koju minna.

Jäin huviga haiglast arvet ootama. Aega läks, aga 3 nädala pärast leidsin postkastist kirja. Kohe mõtlesin, et paarsada dollarit on see arve. Kui ümbriku lahti tegin, siis pidin istuli kukkuma. Oli küll kolme kohaline summa. $787,82. Lihtsalt $15 dollarit maksva käetoe eest, minu käe katsumise ja silitamise eest ning korraks ruumi piilumise eest? Väga ulme tundus mulle. 2 päeva hiljem sain veel kirja. Nüüd tuli arve haigla poolt, eelmine olevat arstidelt olnud. $297, ilus ümmargune summa. Ehk siis kõige selle eest $1084,82 ehk 837€ ehk siis neile, kes nagu mina ikka veel kroonides arvestavad 13 096 krooni ja 20 senti.

Nädal aega tagasi potsatas mulle postkasti uus kiri. Kindlustusfirma oli lõpuks asjad ära klaarinud ja mulle jäi maksta ainult $35 õnneks. Aga ikkagi täiesti ulme, mis summad siin tervishoius ringi käivad.