Esimese kuu pildid

Vabandan juba ette ära, et ma olen ikka piltide tegemises nii laisaks jäänud.

Helsinki lennujaamas passimine

Ja juba Inglismaa paistabki

London

Anyal oli kohe minu esimesel reedel sünnipäev.

Meisterdasime Joshiga vanaisale sünnipäevakooki

Väike jalutuskäik mööda naabertänavaid

Snowball

Veronica, au pair Rootsist

Õhtusöök

Sain lõpuks enda Pandora raadio tagasi!

Laupäeva pärastlõuna Külliga T.G.I Fridays

Käisin Veronicaga pausi ajal Rootsi kohvikus lõunat söömas ja ostsin sealt endale hunniku piparkooke

Ida Euroopa poe varandus

Snowball on lõpuks koju tagasi jõudnud

Anya, tulevane laulja/näitleja/kitarrist

Pereema tellis interneti kaudu poest süüa ja järgmine hommik oli kuller kastidega ukse taga

Minu absoluutne lemmik ruum selles majas - köök

Mehed käisid tänavatele uusi jooni tõmbamas. Üks keetis värve ja teised triibutasid

Minu tänav

Camden Market

Tekst tuleb loodetavasti lähiajal.

Oiii kuidas ma tahaks praegu teile kõigile head uut aastat soovida. Aga ei, täna on alles 2. november, veidike aega on veel selleni. Põhjus, miks mul aastavahetuse tunne on on see, et juba teist õhtut nii kui pimedaks läheb hakkavad õues paugud käima ja taevas sähvima. Ja nii kuni südaööni välja. Inimesed lasevad ilutulestikku ja sõna otseses mõttes kogu aeg paugub õues. Jube raha, mis sinna taevasse läheb. Mõne perekonna ilutulestik teeb isegi mõne Eestimaa linna omale silmad ette. Niiet tõmban jälle ruloo üles ja imetlen vaadet. Täna õhtul on jube kõva tuul, aga see ei heiduta londonlasi. Isegi meie naabrid teevad praegu sellist tähesadu et ahhetama paneb. Ei tea kuidas siin veel aastavahetusel on. 

Uus peatükk

Nagu paljud juba teavad, siis ma olen juba nädal aega uues kohas pesitsenud. Võtisin jälle väikese lennureisi ette ja otsustasin seekord Inglismaa kasuks. Minu uueks koduks on Londoni Hampstead Garden Suburb'i linnaosa. Olen järjekordselt au pair. Seekord on mul nooremad lapsed: 9-aastane Anya ja 11-aastane Josh. Ahjaaa ma sain lõpuks ikkagi enda suure unistuse- kassiga pere! Kuigi jah enamus ajast hulgub Snowball mööda linna ringi ja siis mõni päev tuleb lõunal enda väikese ukse taha karjuma, et keegi ta sisse laseks. 

Inimesed arvavad, et ma olen ameeriklane ja väga paljud ei usu siia maani, et ma olen hoopis eestlane. Kuigi jah, briti inglise keel hakkab vaikselt üle juba võtma. Õnneks. Ja eesti keele oskus hakkab alla mäge käima.

Kuna mul on vaja juba 7:15 jalad alla võtta, siis ma jätan praegu selle trükkimise pooleli.

Luban, et ma aeg-ajalt ikka kirjutan enda elust ja olust siin. Kui läheb hästi ja ilus ilm on, siis juba homme on mul LÕPUKS plaanis naabruses ringi kõndima minna ja pilte teha. Kui siia need piisavalt kiiresti ei jõua, siis Instagramis saab küll uut kraami näha.

Anyways kes tahab külla tulla, siis mul on siin ruumi küllaga. Voodi on hiiglaslik ja diivan on ka normaalse pikkusega inimestele (ehk siis mitte minule) vägagi sobiv. Pane ennast ainult järjekorda kirja :)

Ja kui keegi on mu aadressist huvitatud, et mingit huvitavat nänni saata äkki kunagi tulevikus (jõulud on ju tulemas kui te ei mäleta :D ), siis küsige julgesti. 

Aprill 2013 roadtrip 3. osa - Route 66

Tegime vahepeal tööd ka ikka