You will never be completely at home again, because part of your heart will always be elsewhere. This is the price you pay for the richness of loving and knowing people in more than one place
Life in United States of America 01.08.2011 - 24.07.2013
Saturday, January 7, 2012
Mis juhtus siis kui kaks eestlast kokku said 1. osa ehk üritan kaks nädalat nelja postituse sisse ära mahutada.
Alustan kõigepealt algusest. 17. detsembril kell 2:45pm võtsime Ediga suuna JFK lennujaama poole. Enne seda tegime kiire peatuse jäähalli juures, kuna mul oli vaja allkiri enda LCC-le anda. Kõigepealt üritasime New Yorki saada I95 pidi, aga seal olid jubedad ummikud. Lõpuks võtsime ikka õige ja koduse Merriti. Kaua aega ummikutes veedetud jõudsime lõpuks 4 ajal lennujaama. Kõigepealt oli vaja pingsalt teeääres olevaid märke lugada, kuna see lennujaam oli hiiglaslik. Kõik terminalid asusid erinevates kohtades. Vahepeal sõidsid meie kohal sildade peal lennukid meist üle. Saime teada, et Finnair on terminalis number 8 ehk siis kõige lõpuks. Lennujaamas oli juba parajalt rahvast. Lennuk maandus 10 minutit hiljem. Lõpuks ootasime 45 minutit, kuni Merka enda kohvrit lohistades uksest välja tuli. Mõne aja pärast võtsime suuna tagasi Stamfordi. Ta nägi öise Manhattani ära. Kohale jõudsime umbes poole 7 paiku. Kiire ekskursioon mööda maja ja kohvrite lahti pakkimine. Esimeseks õhtusöögiks oli pitsa. Kuna Eesti aja järgi oli tal sünnipäev, siis sai õnne ka soovitud. 10pm vajus meie sünnipäevalaps unedemaale.
18. detsember, 2011
Eriti kaua me millegi pärast ei maganudki. Kinkisin sünnipäevalapsele suure õhupalli ja peavõru, mida ta pidi kandma. Isegi Donut Delightis hommikusööki ostes oli tal see peas. Lõunal tuli Hanna meile mõneks ajaks külla. Mina kokkasin samal ajal köögis, tegin 2 kooki. Õhtu poole läksime malli. Seal esinesid mingid tantsijad ja kõik kohad olid paksult rahvast täis. Muidugi oli parkimiskoha leidmine ka suhteliselt aega nõudev tegevus. Uurisime erinevaid poode ja tegime plaane, et kust mida osta saab järgmine kord. Muidugi käisine Yankee küünalde poes küünlaid nuusutamas kuni süda pahaks läks. Siis ruttu koju õhtusöögile. Peale õhtusööki oli laulmine, tordi söömine ja kingituste avamine.
19.- 22. detsember olid tööpäevad. Minul oli 6:45am äratus, 7:20 tagasi voodisse ja lõpuks mõlemad ärkasime 9 ajal. Päeval pesu pesemine, maja koristamine, söögi tegemine, tüdrukute sõidutamine jne. Esmaspäeval veetsime mitu tundi jõulukingituste pakkimise peale. Esmaspäeva õhtul õpetas Liisa meile Rock Bandi. Ja muidugi läksime me Merkaga nii hoogu, et mängisime nii kaua kuni teised magama läksid. Tänu sellele möödusidki meil kõik ülejäänud hommikud mitu tundi seda mängides. Mina tagusin trumme ja Merka mängis kitarri. Teisipäeva õhtuks sain enda vasakusse kätte selle mängimisest nii jubeda valu, et käisin jääkott käe peal ringi ja õhtul määrisin spordikreemi ja muid värke peale. Aga kuna hommikuks oli valu kadunud, siis jätkasime samas vaimus edasi. Teisipäeval oli Merka esimene Starbucksi külastus. Kuna ta kohvi ega kakaod ei joo, siis ta polnud sellest kohast ka nii vaimustuses. Neljapäeva hommikul tegin Merkale esimest korda kell 7:15am äratuse. Õhtul tuli Irja vend siia.
23. detsember 2011.
Äratus oli 9 paiku, kuna oli plaanis 10:50 rongiga New Yorki minna. Sain lõpuks esimest korda uue rongiga sõita, Merka jaoks oli see elu esimene rongisõit. Grand Centralis tegime kiired pildistamised, kuna seal on see maailmakuulus kell. Siis jalutasime mööda külmi ja tuuliseid New Yorgi tänavaid ringi. Käisime selle peenikese maja juures (muidugi ei tule mulle selle maja nimi meelde jälle). Sealt võtsime suuna mööda Broadwayd Times Squarele. Muidugi olid tänavad paksult rahvast täis, kuna kõik tegid veel viimaseid jõuluostlemisi. Times Squarel läksime T.G.I. Fridaysse sööma. Peale seda läksime üle tänava asuvasse American Eagle Outfitersisse plaaniga saada enda pilt suurelt ühele reklaamtahvlile. Lõpuks poe viimasel korrusel leidsime selle nurga üles. Et pilti saada, pidi midagi ostma. Merka tegi enda Ameerika esimese šopingu. Tegime ruttu tormijooksu õue tagasi mööda eskalaatoreid. Ootasime umbes 5 minutut tänaval kaamerad käes nagu lollid :D Ja siis lõpuks pandi meie pilt üles. See oli seal üle 20 korra kindlasti. Tegime treppide peal kiired pildistamised ja võtsime suuna Madame Tussauds vahakujude muuseumi poole. Kõik need kujud olid nagu päris inimesed. Kokku läks meil seal umbes 2 tundi. Aga väga lahe oli. Pileti sees oli ka 4D kino, aga kuna sinna oli hiiglaslik järjekord, siis otsustasime selle vahele jätta. Tänavale minnes avastasime, et see oli veel rohkem rahvast täis. Kuna meil olid kõhud jälle tühjad, siis läksime uuesti Fridaysse tagasi. Seal tundsid teenindajad meid kohe ära ja imestasid, et me jälle tagasi. Kõhud täis seadsime sammud Grand Centrali poole. Alguses vaatasime, et meile vastu tulevad politseinikud sõidavad mingi monstertruckiga, kuna see asi oli hiiiiiiiiiiglaslik. Tegelikult oli väga suur veoauto, mis oli mente täis. Kõik lehvitasid meile. Kusjuures siin ongi nii, et kui politseinikud või tuletõrjujad sõidavad väljakutsele, siis nad kõik lehvitavad naeratades inimestele koguaeg. Tere tulemast New Yorki! Muidugi pidi Merka ära harjuma ka sellega, et kõik inimesed mind kogu aeg vahtisid minu juuksevärvi pärast. Järgnes tunniajane rongisõit Stamfordi. Autos küsis Irja vend tüdrukute kohta minu käest igasuguseid küsimusi. Pärast tuli välja, et tüdrukud olid ka autos. Kuna me Merkaga olime päev otsa kõndimisest nii väsinud ronisime kohe magama. Pilte selle päeva kohta saate SIIT
Uus osa LOODETAVASTI homme.
- Fööniksipea
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment