Ei ole see elu siin nii odav ja roosiline midagi kui paljud arvavad. Otsustasin tuua enda kogemustest näite.

Augustis ühel esmaspäevasel päeval tundsin paremat kätt liigutades randmes õrna valu. Kuna see oli nii väike, siis ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Õhtul oli juba valu tugevam. 

Teisipäeval hakkas see täitsa häirima ja sõin päev otsa valuvaigisteid. Õhtul sain mingi randmepaela moodi asja, mis hoidis rannet natukenegi paigal, et valu väiksem oleks.

Kolmapäeval olin ma paremast käest täiesti sant. Kätt randmest liigutada ei saanud, käele toetada ei saanud, pidin vasakukäeliseks hakkama. Auto juhtimine muutus kohutavaks piinaks juba. Jätkasin valuvaigistite närimist ja Traumeeli määrimist. Õhtul Gerliga Starbucksis istudes läks käsi mitu korda krampi nii, et sõrmed läksid kuidagi imelikult laiali ja kronksu, liigutada neid ei saanud ja valu oli jube. Koju jõudes ütlesin Irjale, et homme lähme haiglasse.

Neljapäeva hommikul ärgates oli üllataval kombel valu palju nõrgemaks. Tõesti vist hakkas Traumeel aitama. Päeva peale paar korda vist andis kõvemini tunda, aga sain kätt täitsa korralikult kasutada. Õhtul läksime ikka Irjaga igaks juhuks haiglasse, äkki on midagi tõsist. Kohale jõudes registreerisin ennast sisse, sain enda nimelise käepaela ja ootasin enda järjekorda. Vahepeal käisin ühes ruumis vererõhku ja temperatuuri mõõtmas. Poole tunni pärast öeldi Keiss ehk siis Kase. Meid juhatati ühte arsti kabinetti, Irja tuli kaasa igaks juhuks kui midagi on vaja tõlkida. Peale 3 minutit ootamist tuli sisse õde #1. Küsis paar küsimust, katsus korraks kätt ja läks ära. 5 minuti pärast tuli õde #2, katsus samuti kätt ja küsis ühe küsimuse ning lahkus. Varstu tuli õde #3. Pani mulle käetoe peale ja andis juhiseid. Ütles, et natukese aja pärast peaks arst ka tulema. Umbes 5 minuti pärast pistis väga väsinud näoga arst pea ukse vahelt sisse, ütles tere ja küsis, et kas ma sain kõigest aru. Jaatava vastuse saades ütles head aega ja läks ära. Kusjuures nad olid kõik väga sõbralikud, muudkui suu kõrvuni. Paari minuti pärast kuulsin kuidas mööda koridori hakkas mürin järjest lähemale tulema. Varsti hakkas ukse vahelt üks naine hiiglasliku ratastega laua peal oleva arvutiga sisse puhkima. Tal oli ka muidugi keep smiling. Võttis minu kindlustuse andmed ja ütles, et võime koju minna.

Jäin huviga haiglast arvet ootama. Aega läks, aga 3 nädala pärast leidsin postkastist kirja. Kohe mõtlesin, et paarsada dollarit on see arve. Kui ümbriku lahti tegin, siis pidin istuli kukkuma. Oli küll kolme kohaline summa. $787,82. Lihtsalt $15 dollarit maksva käetoe eest, minu käe katsumise ja silitamise eest ning korraks ruumi piilumise eest? Väga ulme tundus mulle. 2 päeva hiljem sain veel kirja. Nüüd tuli arve haigla poolt, eelmine olevat arstidelt olnud. $297, ilus ümmargune summa. Ehk siis kõige selle eest $1084,82 ehk 837€ ehk siis neile, kes nagu mina ikka veel kroonides arvestavad 13 096 krooni ja 20 senti.

Nädal aega tagasi potsatas mulle postkasti uus kiri. Kindlustusfirma oli lõpuks asjad ära klaarinud ja mulle jäi maksta ainult $35 õnneks. Aga ikkagi täiesti ulme, mis summad siin tervishoius ringi käivad.