Eelmises postituses jäin pooleli pühapäeva õhtu juures, peale päev otsa köögis kokkamist. Igastahes kaneelirulle ja rosinakukleid oli meil lausa hunnikutes.
Esmaspäeva hommikul ärgates esimese asjana vaatasin, kas digiboks kella näitab. Näitas- elekter oli alles. Rulood üles tõmmates avastasin, et puud olid kõik püsti ja tuul oli päris kõva vahepeal. Arvutit lahti tehes hakkasin juba teistelt au pairidelt kirju saama, paljud kurtsid, et pakivad just kõike enda varandust kokku, et vee eest põgeneda perega. Ausaltöeldes olin ma terve päev juba valmis, et nüüüüüüd läheb elekter ära. Pimedus tuleb. Aga ei, telekast tuli ikka teateid kui kaugel Sandy on ja vahepeal sai sireene ka kuulata. Kella 2 ajal sain isegi Jane ja Janettega skypeda veel. Selleks ajaks olid tuuleiilid päris kõvaks läinud. Ja siis hakkasid õues suured paugud käima, transformerid hakkasid järge mööda postide otsas plahvatama ja elekter kadus mõneks sekundiks. Vahepeal all käies avastasin, et naabritel oli juba esimene puu juurtega maa seest välja tulnud ja teine naaber riisus selle paduvihma ja marutuule käes lehti. Ameeriklased. Saime veel tund aega skypeda vahelduva eduga, sest õues käisid ikka plahvatused ja valgus vilkus kogu aeg. Kell hakkas viiele lähenema ja tuul läks veel tugevamaks. Otsustasime varem õhtusööki süüa, sest tuled vilkusid juba päris tihti ja me ei tahtnud eriti pimedas süüa. Istusime siis õhtusöögilauas ja teises laua otsas käis ipadis ilmakanal. Öeldi, et orkaan peaks lähima tunni aja jooksul maapeale jõudma. Liisa muudkui korrutas, et me ei kaota elektrit, sest ta usub sellesse nii palju. Coco magas minu kõrval terrassi ukse ees enda voodis. Järsku hakkas õues nii jube mürin ja paukumine pihta. Mitte midagi ei näinud, kõik kohad olid lendavaid lehti ja oksi täis. Järjest hullemaks läks. Tuled hakkasid uuesti vilkuma. Coco ehmus selle kõige peale ära ja jooksis laua alla varju. Terve maja värises selle tugeva tuule pärast. Kuna söögituba on maja ühekorruselises osas, siis tegime turbo kiirusel õhtusöögi lõpetamise ja läksime ruttu alla deni, juhuks kui selle tuulega mõni puu majale peale kukub. Mõne minuti pärast saime naabritelt telefonikõne, et meie maja taga olevatel naabritel on puu katusel. Kuna tuul läks paariks minutiks nõrgemaks käisime üleval korrusel magamise asju ja dokumente alla toomas. Siis hakkas jälle uus maru pihta. Arvatavasti jõudis orkaan maale. Transformerid plahvatasid ja tuled vilkusid. Aknast välja vaadates oli selline tunne, nagu igal pool lööks välku, terve taevas läks valgeks nendest plahvatustest. Vaatasin deni tagauksest välja ja nägin, et teised naabrid jooksid taskulampidega ümber maja ringi. Kiired telefonikõned ja saime teada, et ka neil on puu katusel. Istusime denis, kuulasime õues mürisevat tuult ja vaatasime ilmakanalit. Nii palju kui sai selle vilkuva vooluga. Uuesti aknast välja vaadates avastasin, et veel ühtedel naabritel oli puu maja katusel ja osa aeda oli ära lennanud. Seal majas elavad praegu üürnikud, aga maja omanikud on pere head sõbrad. Tund aega hiljem helistasime omanikele, nad ei teadnud midagi sellest ja helistasid üürnikele, kes taskulampidega välja jooksid. Me otsustasime denis magada, sest see oli kõige ohutum koht. Öösel pool üks ärkasime kõik suure paugu peale üles. Ma alguses arvasin uimase peaga, et keegi kukkus voodist välja, aga siis tuli meelde, et me magame kõik all. Tegelikult meie maja kõrval oleva posti otsas plahvatas järjekordne transformer ja elekter kadus mõneks sekundiks. Silmi kinni pannes ehmusime ära, sest järsku terve tuba vilkus punaselt. Tuletõrje sõitis meie maja taha tänavale puude all olevaid maju vaatama. Läksime uuesti magama. Siis tuli üks tuletõrjuja enda taskulambiga meie aknast kontrollima ja läks ära. Teised jäid magama ja mul enam und ei tulnud. Õues ei olnud enam tuult. Tunni aja pärast võtsin enda teki ja padja ja hiilisin vaikselt üles enda tuppa. Panin ilmakanali käima pooleks tunniks ja peale seda ronisin magama. Oma voodi on ikka oma.
Meil jäi elekter alles kuigi enamus linna oli pimeduses. Üle nädala. Neljal naabril olid puud maja katustele kukkunud. Praegu on kaks maja kile all. Ühed naabrid pidid välja kolima, sest puu oli teise korruse paigast liigutanud ja nüüd on oht, et võib läbi põranda kukkuda teisel korrusel. Kahel naabril olid aiad ära lennanud. Üks parandas enda aeda arvake ära millega? Võttis selle hõbedase teibi ja teipis aia püsti tagasi postide vahele. Vb kunagi tuleb meelde pilti teha. Paljudel inimestel olid puud ära murdunud aedades. Ja see üks naaber, kelle puu tuli juurtega maa seest välja laenas Davidilt atv, tõmbas selle püsti tagasi ja sidus nööriga kanalisatsioonivõre külge. Ameeriklased. Järgnevatel päevadel oli liikluses hullumaja. Rongid ei sõitnud 4 päeva. Enamus valgusfoore olid pimedad. Paljud tänavad olid läbimatud peaaegu terve nädal, kuna olid murdunud puid ja elektriliine täis. Üle poolte ensiinijaamadest olid sõna otseses mõttes tühjad. Paljudes polnud elektrit. Ja seal kus oli kütust oli järjekorras kümneid autosid, kes blokeerisid sõidusuundi. Inimesed käisid New Yerseyst ja New Yorgi osariigist meie linnas bensiini ostma, sest nende bensiinijaamad olid tühjad ja meie olime neile lähim suurem linn. Polnud enam üllatus näha Stamfordis New Yorgi kollaseid taksosid ringi sõitmas ja järjekordades istumas. Ja järjekorras istuti ikka terve perega, sest auto oli paljudele ainuke soe koht. Lapsed mängisid tagaistmetel enda kaasavõetud mänguasjadega ja vanemad närvitsesid, et kas bensiini ikka on kui järjekord nendeni jõuab. Kuna kütuseautod ei saanud meie linnale ligi, siis tekkis järjest rohkem juurde bensiinijaamu, kus olid väljas sildid, et kütust ei ole või siis mõni politseinik suunas sealt liiklust mööda. Vahepeal tehti juba uus reegel, et ühel päeval saavad tankida need, kelle auto numbrimärgi viimane number on paarisarv ja järgmisel päeval paaritud. Mõned bensiinijaamad lubasid inimestel ainult kanistrisse kütet võtta, et inimesed ikka enda generaatoreid kasutada saaksid. Järjekorrad kadusid alles kolmapäeval, ehk siis peaaegu poolteist nädalat peale orkaani.
Tüdrukud said alles kolmapäeval, 7. novembril kooli. Istusid poolteist nädalat kodus, sest paljud teed olid läbimatud, paljudel ei olnud elektrit ja koolidest olid varjupaigad tehtud.
See oli ikka palju tugevam orkaan kui Irene. Perel tegi juba nalja, et see kõik on minu süü. Tulin siia eelmisel aastal, tõin kaasa esimese maavärina, esimese orkaani, esimese lumetormi oktoobris, esimese rekordsooja ja lumevaese talve, esimese rekordiliselt põuase suve, teise orkaani ja nüüd järjekorse lumetormi eelmisel kolmapäeval. Yeah right! Ma toon siis teile see aasta rekordilise lumega talve ka, küll te varsti näete :D
 |
| Meie laager all korrusel |
 |
| Teile eelnevatest postitustest tuttav rand, mis oli juba enne orkaani saabumist vee all |
 |
| See oli alles algus |
 |
| Kõrval linnas põlesid 4 järjestikkust maja maha, elektriliinid olid peale kukkunud |
Nädal aega peale orkaani hakkasid Fairfieldis politseinikud elektrikke turvama, sest vihased inimesed hakkasid neid ründama, ähvardama ja sõimama.
No comments:
Post a Comment