Asjade kulg

Ma olin terve elu unistanud käia vähemalt korra Ameerikas. Ja nüüd lõpuks on see unistus täitumas.

Kuna ma ei suutnud otsustada, mida peale gümnaasiumi lõpetamist edasi teha, läksin ma 3. detsembril infomessile Teeviit 2010. Lootsin leida erialasid ja koole kuhu edasi õppima minna. Korjasin suvalistest boksidest erinevaid brošüüre eesmärgiga neid kodus kunagi uurima hakata. Eriti palju võtsin ma neid boksidest, mis reklaamisid võimalusi minna välismaale. Tegime veel Merkaga nalja, et läheme Aafrikasse vabatahtlikusk või suveks Inglismaale keelekursustele.
Kodus neid vaadates jäi silma Cultural Care, mis pakkus võimalust minna aastaks Ameerikasse au pairiks ja samas ka kohalikku kolledžisse või ülikooli tasuta õppima. Alguses heitsin selle mõtte kiiresti kõrvale, sest olin kindel, et mu vanemad pole selle ideega nõus. Siis aga sattusin ühe tüdruku blogi lugema, kes läks just selle agentuuri kaudu Ameerikasse. Lõpuks olin lugenud juba vähemalt 4 au pairi blogi ja otsustasin, et ka mina tahan sellist elu. 3. jaanuaril registreerisin ennast Tartusse infopäevale, mis pidi toimuma 6. jaanuaril. Samal päeval saadeti ka juba paroolid, et ma saaksin online avaldust täitma hakata. 6. jaanuari infopäev jäi ära. Leppisime kokku uueks kuupäevaks 25. jaanuari, siis pidi toimuma ka intervjuu.
Mida lähemale see kuupäev jõudis, seda rohkem hakkasin ma pabistama, et äkki ma ei sobi sinna programmi. Tegelikult läks intervjuu väga hästi. Kohale ilmusin ma sinna muidugi suure kambaga, mitte nagu tavalised intervjueeritavad :D  Intervjueerijaks oli Triin, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Ta oli ka aastaid tagasi au pair. Edasi tegelesin avalduse täitmisega, mille sain lõpuks 7. veebruaril valmis. Kõige raskem oli kirjutada kirja tulevasele perele, sest ma ei teadnud nendest mitte midagi. Samuti tuli koguda suur hulk soovitusi ja lapsehoidmiskogemusi. Suur aitäh teile, kes mind nendega aitasid! :)
Lõpuks saadeti Soomest kiri, et minu avaldus on vastu võetud ja edasi saadetud Bostonisse, kust hakatakse mullle sobivat peret otsima. Ja siis algaski see lõpmatult pikalt tundunud ootamise aeg. Vahepeal helistati Soome kontorist ja küsiti paar küsimust. Aga kuna kõne oli inglise keeles, siis ma ei saanud pooltest sõnadestki alguses aru. Polnud harjunud ennast nii kiiresti inglise keelele ümber lainestama. Vahepeal saadeti veel Soomest pakk, kus oli sees erinevaid dokumente, mida pidi täitma ja ära saatma ning töövihikud aastaks valmistumiseks. Varsti olin pere ootamisest nii tüdinenud, et ma unustasin selle kõik ära. Siis lõpuks tuli 7. märtsil kiri You have a match! Mulle oligi esimene perekandidaat leitud. Kui ma nägin, et pereemal on Eesti nimi ja ka lapsed räägivad eesti keelt, siis ma ei suutnud enam muule mõelda kui et ma pean saama selle pere. Ka see meeldis mulle, et nad elavad New Yorgist umbes 55 min autosõidu kaugusel ja seal kandis on palju teisi au paire. Varsti saatis pereema mulle kirja, et ta tahaks mulle helistada, kui mulle see sobib. Ja nüüd hakkas jälle muidugi närvitsemine pihta, sest ma ei teadnud mida talt küsida ega mis keeles see kõne toimub. Lõpuks rääkisime me Skypes üle pooleteise tunni ja eesti keeles. Küsisime erinevaid küsimusi ja õppisime üksteist paremini tundma. Ta lubas veel kõik pereisaga läbi rääkida ja varsti mulle otsuse teatada. Peale kõnet olin ma nendest nii suures vaimustuses ja lootsin, et ma saan enda aasta just nendega koos olla. Mu ema pidi mulle mitu korda ütlema, et ära hakka nii vara liiga palju lootma, sest kui pere ei vali, siis võib pettumus liiga suur olla. Aga mitte mingit pettumust ei tulnudki, sest paari päeva pärast pereema kirjutas, et nad tahaksid mind enda au pairiks :D
Ja nüüd on lõpuks kõik kindel. Lend on 1. augustil, siis 4 päeva Long Islandil treeningkoolis ja 5. augustil perre minek. Algselt pidin lendama 8. augustil, aga siis helistati Bostonist, et nad tahaksid mind nädal aega varem. Mida varem seda parem. Ei jõua enam ära oodata! :D
Väga tore on ka see, et Hanna hakkab minust umbes 30 min kaugusel elama. :)