Nii. Täna oli 9.00 äratus.
Siis söömine, passisin arvutis natukene ja sõit võiski alata. Alguses sõitsime Tõrva. Seal passisime üle poole tunni J-ga autos, sest vanemad läksid turule lilli ostma. Lõpuks ma ei jõudnud seda J vingumist enam ära kuulata, et miks meie autos peame passima ja et kas nad on hulluks läinud, et lilli ostavad. Tema jutu järgi pidid kõik praegu lilli ostvad inimesed hullud olema. Päris imelik arusaam tal. Pika ootamise peale saigi lõpuks Tartu poole liikuma asutud. Seal pidi jälle niisama passima, sest oli vaja käia autojuppe ostmas. Nüüd istun Mustvees vanaema maja kivitrepi peal ja kirjutan blogi. Tegelikult kirjutan seda arvutisse ja pärast kopeerin blogisse, sest netti siin ei ole. Pole see aasta veel siia jõudnudki. Lubasin enne äralendu vähemalt korra veel tulla. Saan siis endale villased sokid jälle, äramineku kingituseks. Saan terve talv nendega ringi käia, mõnusalt soojad. Kell on 14.32. Päike paistab, aga jube külm tuul on. Jalad külmetavad, sest mul on ainult plätud jalas. Botased jäid autosse ja auto läks poodi. Tore! Mingi tüüp käis rolleriga siin, passis tükk aega ukse taga, aga sisse ei julgenud tulla. Kruttis istme all muusikat kogu aeg kõvemaks. Läks minema õnneks. Üle tee majas venelased vahivad muudkui ja lärmavad midagi vene keeles. Õnneks või kahjuks ma neist aru ei saa. Kunagi õhtupoole hakkame Tartu poole tagasi liikuma. Viime J koju. Siis edasi Lõunakasse Ameerika jaoks asju ostma, vb jääb kleidi vaatamiseks ka aega, kuigi eriti ei usu. Okei, kui koju jõuan kirjutan edasi ja kopeerin blogisse.
Siis söömine, passisin arvutis natukene ja sõit võiski alata. Alguses sõitsime Tõrva. Seal passisime üle poole tunni J-ga autos, sest vanemad läksid turule lilli ostma. Lõpuks ma ei jõudnud seda J vingumist enam ära kuulata, et miks meie autos peame passima ja et kas nad on hulluks läinud, et lilli ostavad. Tema jutu järgi pidid kõik praegu lilli ostvad inimesed hullud olema. Päris imelik arusaam tal. Pika ootamise peale saigi lõpuks Tartu poole liikuma asutud. Seal pidi jälle niisama passima, sest oli vaja käia autojuppe ostmas. Nüüd istun Mustvees vanaema maja kivitrepi peal ja kirjutan blogi. Tegelikult kirjutan seda arvutisse ja pärast kopeerin blogisse, sest netti siin ei ole. Pole see aasta veel siia jõudnudki. Lubasin enne äralendu vähemalt korra veel tulla. Saan siis endale villased sokid jälle, äramineku kingituseks. Saan terve talv nendega ringi käia, mõnusalt soojad. Kell on 14.32. Päike paistab, aga jube külm tuul on. Jalad külmetavad, sest mul on ainult plätud jalas. Botased jäid autosse ja auto läks poodi. Tore! Mingi tüüp käis rolleriga siin, passis tükk aega ukse taga, aga sisse ei julgenud tulla. Kruttis istme all muusikat kogu aeg kõvemaks. Läks minema õnneks. Üle tee majas venelased vahivad muudkui ja lärmavad midagi vene keeles. Õnneks või kahjuks ma neist aru ei saa. Kunagi õhtupoole hakkame Tartu poole tagasi liikuma. Viime J koju. Siis edasi Lõunakasse Ameerika jaoks asju ostma, vb jääb kleidi vaatamiseks ka aega, kuigi eriti ei usu. Okei, kui koju jõuan kirjutan edasi ja kopeerin blogisse.
Homme on emadepäev. Kunagi õhtul hakkan selleks puhuks torti tegema. Kirsi- toorjuustu tort. Tahaks juba seda süüa :D Kartulisalatit kaa.
Nüüd on kell 22.17. Olen juba natukene üle 2 tunni kodus olnud, aga pole jõudnud blogini veel. Jube väsimus on peal. Aga tuleb edasi kirjutada.
See rolleri tüüp tiirutas umbes tund aega edasi-tagasi koguaeg. Sõitis linna poole, siis paari minuti pärast tagasi ja niimoodi edasi väga palju kordi. Lõpuks tüütas see nii ära ja ma otsustasin enda soojast ja päikeselisest kohast trepi peal loobuda. Isegi autojuhid vahtisid mind imelikult, et mida ma istun seal koguaeg. Siis veel üks kiire poe tiir, uuesti tagasi maja juurde. Ja muidugi ikka ta tiirutas. Ja siis kodu poole sõit. Kuni Tartuni läks üpris kiiresti. Tartust sain endale USB juhtme ja selle Ameerika ülemineku pistiku, või mis iganes asi see ka on, ostetud. Sain jälle rõõmsalt nimekirjast midagi maha tõmmata. Terve tee Tartust koduni hakkasin ma mõtlema ära mineku peale. Pakin asjad kokku, lähen lennuki peale ja terve aasta kodust eemal, vb kauemgi. Jube ulme tundus see kõik. Raudselt nutan nagu väike tita kui ma pean enne lennukisse minekut kõigiga hüvasti jätma. Aga ma vähemalt tulen tagasi, mitte ei jää igaveseks sinna. Sellele mõtlemine tegi tuju suhteliselt kurvaks küll, aga nüüd palju parem olla, sest klapid peas ja muusika mängib. Tõstab tuju automaatselt :)
Hetkel mõtlen, mida homme teha. Tordi tegemiseni ma täna arvatavasti ei jõuagi, sest hull väsimus on peal. Tuleb homseks lükata.
Mu kurk valutab nii jubedalt, eile oli ainult natukene. Ma ei taha enam haigeks jääda jälle!
Esmaspäeval jõuan arvatavasti lõpuks kooli jälle. Liiga kaua pole konsultatsioonis käinud. Teen arvatavasti enda viisapildi ka korraga ära ja panen perearsti juurde aja kirja, et lõpuks see tervisekontrolli leht ära täita. Enam ei tahaks seda edasi lükata, muidu läheb liiga kiireks. Ja kriminaaltausta uuringu avalduse plaanin samuti ära saata, aga see alles plaan.
Ma ei oska seda postitust kuidagi lõpetada, liiga palju mõtteid tuhiseb hetkel peast läbi...
 |
| See pilt hakkas millegi pärast meeldima |
No comments:
Post a Comment