FUN FUN FUN FUN

Ma hakkasin juba reedel blogi kirjutama, aga kuna arvuti jooksis kuumuse pärast kokku ja ma pidin bussi peale minema jäi see pooleli. Kusjuures ma ei mäleta ka enam mida ma kirjutasin ja mida mitte. Praegu kirjutan seda postitust lihtsalt arvutisse, sest meil pole internetti. Põhjus on selles, et siin oli mingi jube ja pikk äikesetorm olnud, millest mina muidugi JÄLLE ilma jäin. Päris paras uputus on ka meil garaažis, umbes 10 cm vett oli sisse tulnud ja pump ei jõudnud seda kõike välja pumbata saju ajal. Leidsin ka aja, millal kodust eemal olla.

Reede, 8. juuli.

Ärkamise aega ei mäleta, kunagi vara arvatavasti. Tegin hiirtele head meelt ja koristasin nende puuri ära. Lõunal käisin Janettega Kertu sünnipäeval. Eriti kaua seal olla ei saanud, sest ta vingus iga asja peale ja ma pidin ise bussi peale varsti minema. 16.30 jõudsime koju tagasi. Kuulasin muusikat ja hakkasin asju pakkima. Alguses pakkisin kõik asjad käekotti, kuna ei viitsinud seljakotti tassida. Kui mul lõpuks 17.10 asjad koos olid ja hakkasime ära minema avastas isa, et ma pean botased kaasa võtma, sest mul ei lastaks auto rooli lahtiste jalatsitega minna. Muidugi tuli siis jälle kõik asjad ringi pakkida. 5 minuti pärast saime lõpuks liikuma. Käisime tiiru poes ja hakkasin bussi ootama. Muidugi olid Tõrva linna päevad ja keskväljakule oli lava püsti pandud, kust üritati meid paar korda ka kurdistada. Poes käimise ajal oli Taisto buss bussijaama jõudnud. Osa rahvast oli bussist väljas. Buss oli täiega ülekuumenenud. Tossas tagant. Bussijuht tõstis tagumise luugi üles, siis avastati, et generaatori rihm oli tagur pidi peale läinud. Kõik helistasid muudkui igale poole ja panid tarka kogu aeg. Osa rahvast läks poodi. 17.35 kutsus bussijuht teise bussi tee peale vastu ja sõitis ära. Muidugi lendas liikuma hakates geneka rihm maha, niiet pikka maad nad arvatavasti sõita ei saanud. 5 minuti pärast tuli poest üks venelane välja, sõi jäätist endal pool nägu valge. Jäi bussist maha, asjad olid bussis. Kuidagi ta minema sai sealt. 17.40 sain lõpuks bussi peale. Terve tee kuulasin muusikat ja mõtlesin. 19.00 jõudsin Tartusse. Hakkasin õe poole kõndima, muidugi hiiglama suure ringiga, sest ma ei teadnud kus ta uus korter on. Lõpuks kõndisin peaaegu terve tund. Aga kohale jõudsin. 22 ajal hakkasime mööbliga mööda korterit mööbeldama. 22.30 läksime õue jalutama. Jube kuum oli veel õues. Tahtsin näha kui kaugele ma hommikul uimase peaga kõndima pean. Poole tee pealt leidsin hästi laheda kitarride poe. Oi kuidas oleks mõnda sealt endale tahtnud. Mingid tüübid sõitsid bemmiga (muidugi) mööda ja hüüdsid mulle oiii kui pikad jalad, ise naeratades ja lehvitades. Nagu ma ise ei teaks :D Käi veel lühikeste pükstega õhtuses Tartus ringi. Lõpuks läks koolini jõudmiseks ainult 10 minutit. 12 ajal hakkasin telekast mingit kontserdit vaatama. Ei olnud küll selline muusika, mida mina kuulan, aga täitsa lahe oli. 1 ajal üritasin magama jääda. Mingi tore putukas plärises iga natukese aja tagant vastu akent. Nii pinda käis. Lõpuks kella 3 ajal sai ta ära tapetud ja magama jäädud.

Laupäev, 9. juuli

Esimest korda ärkasin enne 7, sest teised hakkasid liikuma. Uuesti ärkasin 7.45 telefoni äratuse peale. Üldse ei tahtnud voodist välja ronida. Panin jälle asju kokku. Kuna söögiisu üldse ei olnud piirdusin mahla joomisega. Söögi võtsin kaasa. 8.40 võtsin enda hiiglasliku seljakoti selga ja hakkasin kooli poole astuma. Juba oli nii kuum. 8.50 jõudsin kohale. Alguses ei osanud sinna sisse minna, sest ukse peal oli kirjas, et laupäeval on suletud. Lõpuks jõudsin ikka loengu ruumi. Andsin enda koolituse tunnistuse ära ja veel hunnik allkirju. Kella 13.00-ni kuulasin loenguid. Muidugi oli vahe peal ka pausid. Öko sõidu aja sain endale 15.00-ks. Helistasin Janele, aga nad olid Eedenis ja ma ei viitsinud sinna ronima hakata. Suundusin siis enda hiiglasliku kotiga Taskusse. Kolasin mööda poode ringi, aga kuna ma lubasin, et enne Ameerikasse minekut rohkem riideid juurde ei osta ostsin ma ainult komme. Mingi aeg hakkasin enda kotiga Jane poole liikuma. Esimesel katsel polnud teda kodus. Kõndisin majast välja ja nägin, et nad tulevad Sõbra Keskusest. Sõin ja istusin niisama seal. Samal ajal tuli äikese hoog järjest lähemale. Muudkui paukus ja välgutas. Tuul oli ka iiliti päris kõva. 14.40 hakkasin selle äikesega siis ruttu autokooli poole tagasi liikuma. Ise põdesin, et äkki hakkab padukat sadama. Lõpuks jõudsin kooli juurde. Nägin ühte inimest hommikuselt loengult, nimi ei meenu millegi pärast. Ta ootas parajasti sõiduõpetajat. Siis näitas ära kus minu auto on. Läksin auto juurde ja õpetaja andis mulle võtmed kätte, ise läks minema. Istusin siis niisama seal autos üle 10 minuti. Lõpuks tuli õpetaja tagasi, hästi tore mees oli. Küsis, et kas ma olen Tartus sõitnud, ütlesin et eriti mitte. Õnneks sattusin ma rohelise fooritule intervalli (mulle ei tule see õige sõna praegu meelde). Ta luges mu koolituse lehte ja küsis, et miks ma nii vara lõppastmele tulin kui mul on 11 kuud veel esmaste juhilubade lõpuni. Ütlesin talle, et ma ei ole siis Eestis ja ei saa enam hiljem seda ära teha. Terve sõidu me rääkisimegi Ameerikast ja sellest, miks nad kõik automaatkäigukastiga autodega sõidavad. Küsis mult veel, et miks ma Eestisse tagasi tahan tulla. Seda küsitakse viimasel ajal päris palju juba minult. 15.30 jõudsime Raadile. Kuigi sõit pidi kestma 50 minutit, sõitsin mina umbes 25 minutit. Kütusekulu oli 5,6 l. Seal võeti koolituse leht ja juhiluba ära. Panime ennast autodesse kirja ja hakkasime viimaseid inimesi ootama. Üldse ei olnud tahtmist sinna libedarajale ronida. Alguses pidime mingid reeglid ka läbi lugema. Näiteks et kui auto põlema läheb, siis tuleb raadiosaatjasse öelda, et auto 5 põleb ja sealt minema joosta. Mingi aasta oli üks auto seal põlema läinud. Kõik kustutid lasti tühjaks ja lõpuks kutsuti ikkagi tuletõrje vrakki kustutama. Autodes oldi 2 kaupa. Üks sõidab 7 korda, siis teine sama palju. 16.00 kutsuti meid kõiki platsi keskele. Hakati esimest ülesannet seletama. Pidime sõitma 45 km/h ja siis juhendaja juurde jõudes näitab ta järsku käega kummalt poolt peab minema. Pidi siis nn põdrast mööda põikama ja siis uuesti auto otseks tagasi saama. Peale seda oli õiet pidi koonuste vahele parkimine, tagurpidi slaalom ja tagur pidi parkimine. Ma olin Elisteriga ühes autos. Hästi tore poiss oli. Meil juttu ikka jätkus. Õnneks läks ta ise alguses rooli ja ma üritasin siis selle 7 korra ajal aru saada mida ma tegema pean. Seal sõitis ka üks vene tüdruk, kellel olid umbes 10 cm platvormid all. Ma ei kujuta ette kuidas nendega sõita saab. Ta ei oskand vist üldse eesti keelt. Siis pidime pidevalt raadiosaatjast kuulama kuidas juhendaja teda õpetas ja temaga rääkis. Kuradi pikalt vahe peal, sest ta ei saanud vist millestki eriti aru. Jutust me muidugi aru ei saanud. Kusjuures ma ise ka suhteliselt feilisin selle esimese harjutusega. Me mõlemad oleme nüüd puuraidurid :D , aga ma ei saanud aru miks. Juhendaja ütles seda raadiosaatjasse. Me pidime kõigi kommentaare kuulama. Mina raadiosaatjaga tegemist ei tahtnud teha, Elister rääkis seal minu eest. Kuna vahepeal oli igav panime me raadio karjuma, tegime aknad lahti ja tantsisime autos. Mis teha kui järjekord nii aeglaselt liikus. Vähemalt said teised ka millegi üle naerda. Teine ülesanne oli sõita 50 km/h, koonuste juures korraks pidur ja sidur põrandasse vajutada ja siis “põdrast” mööda sõita. Kusjuures see õnnestus mul kõige paremini. Ma ei viitsinud enam tagur pidi slaalomit teha. Kuna teistest mööda ei tohtinud minna, siis ma tegin õiet pidi slaalomit ise vastas tagurdavat autot vahtides. Me leidsime mingi arvuti moodi asja ka autost. Kuna paroolid olid peal, siis ei saanud sellega midagi teha. Muidugi tahtis ta ka ikka slaalomit teha suure kiiruse peal. Kuna ma eriti ei kannata sellist Tivoli stiilis keerlemist (kusjuures oligi selline tunne, et oled mingi pöörleva karusselli peal), siis ma pidin Elisteri maha jätma peale tema 4. katset. Jube oli olla. Selline tunne oli, et sisikond tuleb kohe välja. Komberdasin siis kuidagi soojaku juurde ja jõin vett. Muidugi oli õues nagu saunas autoga võrreldes. Kolmas ülesanne oli kurvis pidurdamine. Sõidad 35 km/h ja pidurdad korraks, siis keerad ja pidurdad uuesti. Pidi täiesti seisma jääma. Ega eriti hästi mul see välja ei tulnud. Tantsida sai vahepeal jälle, erapidu :D . Muidugi pidin ma kahjuks ta peale 3. sõitu üksi jätma. Ei ole soovitatav nõrganärvilistel sinna rajale ronida. Kusjuures millegi pärast läks tal palju paremini kui ma raja kõrval olin. Mõjusin vist halvasti ta sõidule. Vahepeal oli Rando ka juba kohale jõudnud. Kui kõik sõidu ära lõpetasid pidime veel allkirju andma ja saime enda juhiloa ja kooli tunnistuse kätte. Viisime Elisteri kesklinna ja ise läksime Jane poole. Hiljem käis Rando Sõbra Keskuses, ma passisin autos, kuna ikka oli jube olla. Koju jõudsin 21.45. Kusjuures siiamaani on mul libedakoolituse kõrvalmõjud. Praegu üritan süüa, aga midagi ei taha eriti sisse minna. Phhhh, jube.

Kuna mul internetti ei ole, siis ma ei saanud ka vaadata, kas mu lennupiletid on juba tulnud. Lasin Merkal vaadata, aga muidugi pole veel midagi.

Neljapäeval sattusin ma kogemata USTREAM-st Trivium TV-d vaatama. Nad esitasid just otse eetris “In Waves”. Ehk siis EAT RIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIICE! Reaktsioon oli küll, et OMG ma pean neid kohe kindlasti laivis nägema. 5 minutit esinesid.

Neljapäeval sain ma peale 8240 km läbimist ka postkaardi Ameerikast kätte. Kaardil on ilus päikeseloojang Floridas. Seda on mul arvatavasti võimalus ka oma silmaga aprillis näha. Muidugi oli see kaart postkastis juba mitu päeva olnud. Lihtsalt pole erilist viitsimist sinna iga päev kõndida. Samas peaks seda tegema hakkama, sest lähipäevade jooksul peaks Cultural Care-st mulle veel viimane pakk tulema ja Exctended kindlustuse kaart.

Kuna see postitus on silmnähtavalt liiga pikaks veninud tuleb see nüüd ära lõpetada. Kusjuures silmad püsivad veel vaevalt lahti. Suht imelik oleks arvuti taha magama jääda. Postitan selle kunagi blogisse kui see harv nähtus internett tagasi tuleb.

BYE!