Mul oli paar minutit tagasi "tore" kohtumine ühe ämblikuga. Arahnofoobik ei ole üldse tore olla. Milleks on neid ämblikuid vaja? Miks nad peavad niiii jubedad välja nägema? Väiksena kartsin ma kohutavalt ämblikuvõrke ka. Nii kui ma ühte puutusin, hakkasin täiest kõrist karjuma või nutma. Enam seda võrgu hirmu õnneks ei ole. Kas keegi teab, kuidas foobiast lahti saada?
Üks asi, mida ma väiksena veel kohutavalt kartsin oli äike. Ma ei kartnud välku, ainult müristamist. See oli nii jube millegi pärast. Öösiti tahtsin ma pidevalt äikese ajal kas voodi või laua alla ronida, või keerasin ennast teki sisse kookonisse ja panin padja näole ette. No päeval muidugi ka. Aga mis praegu on? Ma olen täielik äikese hull. Ma võin tunde õues istuda ja välku vahtida, isegi paduka ajal. Just tulin jälle tuppa, kuna sadama hakkas. Paar tundi juba välgutab ja müristab igast ilmakaarest. Sellest keerutamisest hakkas juba pea vaikselt ringi käima. Ei tea, kas täna üldse magama saan. Täiesti võimalik, et passin öö otsa üleval.
Homme lähme Tartusse. Viime hiired ära. Kahju on. Sealt edasi Mustveesse. Hüvastijätt vanaemaga. Ja algabki see kurb ja samas ka õnnelik nädalavahetus. 4 ööd saan veel enda toas magada, suure teki kuhja all. 4 päeva saan veel Zackyt sügada, perega koos olla, sõpradega kokku saada, Passatiga ringi rallida, asju pakkida, hüvasti jätta ...
Kui keegi tahab veel kokku saada, siis andku teada. Jooksen/rallin kohale ruttu, või kihutad ise siia :)
No comments:
Post a Comment