Tüüpiline töönädal. Iga hommik äratus 6:30. Kolmapäeval oli kogemata väike erand. Kuulsin, kuidas tüdrukud 6:00 tubadest välja tulid ja jäin jälle magama. Järgmine kord ärkasin selle peale, kui tüdrukud 6:40 enda tubadesse tagasi läksid. Esimene mõte oli, et kuidas ma sain äratuse maha magada. Tuli välja, et mu Eesti telefon oli öösel hoopis kooma läinud, sellepärast oligi 6:30 vaikus. Aga vähemalt ei maganud liiga kaua sisse.
Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel oli muidugi kool. Nüüdseks on pool ajast ära käidud. Esmaspäeval sain enda testi kätte. Suurelt oli peale kirjutatud Very Good! Tuleb välja, et ma oskasin isegi ilma õppimata seda teemat. Ainult 3 viga oli. Reedel pillas Aranza kogemata suure topsitäie kohvi põrandale. Kuna terves koolis on vaipkate põrandal, siis jäigi see koht mõnusalt lirtsuma.
Viimased poolteist nädalat olen päeviti vaba aega sisustanud Kodutunde või Saladuste vaatamisega. Niiet ei ole ma Eesti saadetes midagi nii palju maha jäänud.
Nädala alguses plaanisime teiste Eesti au pairidega Kanadasse minekut Tänupühade ajal. 5 tükki tulevad Washington DC-st bussiga ja meie Hannaga oleks New Yorgist läinud. Aga kui ma neid bussipileti hindu nägin, siis läks küll mineku isu ära. Mis siis, et ma seal täisealine saaksin olla 3 päeva. Need kes DC-st tulevad, oleks saanud edasi- tagasi umbes $30 ära käia. Meil New Yorgist oleks sinna minek juba $45 kõige odavam ja tagasi tulek üldse $102. Selle raha eest saaks palju rohkem asju teha kui bussis loksuda 16 tundi. Vahepeal tekkis idee minna autoga, kuna siis oleks kütte 7 peale ära jaganud pluss ööbimiskoht. Aga see variant langes ära kahjuks. Ja nüüdseks olen ma otsustanud, et veedan see aasta Tänupühad perega Cromwellis. Saab ennast 4 päeva lõhki süüa. Ja just too pühapäev on L sünnipäev ka.
Ma olen õhtuti nii laisk olnud, et ei viitsinud välja ka minna. Ilmad olid ka nii külmad ja mõni päev nii vihmased. Vägisi tuli tahtmine talvejopet kanda. Mis teha, kui vähemalt 20 kraadiga ära harjunud oled. Kolmapäeval sadas lausa nii kõvasti, et oksa peal jooksev orav kukkus puu otsast alla. Ja reede hommikul oli nii kõva ning külm tuul, et UCONN-i parklas ma ei tahtnud autostki välja tulla. Puudelt hakkasid ka lehed langema. Ja murumehed puhuvad need lehed nüüd sõiduteede äärde hunnikutesse. Autoga sõites peab nüüd jälgima, et hunnikut alla ei ajaks. Ja ma lõpuks veendusin, et märjad lehed on tõesti libedad, kui ma üks hommik kiiruga autost välja tulles oleks peaaegu istuli lennanud.
Kõige olulisem- 2 kuu pärast on jõulud ja ma teen juba nimekirja, mida ning kellele kinkida. Muidugi tuleb selleks raha ka veel säästa, niie LA Fitnessiga liitumine jääb praeguseks tahaplaanile.
Neljapäeval käisime L-ga Subways lõunasööki toomas. Seal oli üks uus töötaja, kes jälgis mind, kui ma enda footlongi vahele stuffi valisin. Läksin tema juurde maksma. Küsis, et kas ma olen lapsehoidja. Siis käskis mul tasa olla ja ta üritas ära arvata, kust ma pärit olen. Kõigepealt Ungari, siis Saksamaa, Taani, Holland, Austria, Norra, Soome, Prantsusmaa. Lõpuks ütlesin talle ära, et Eestist. Siis ta ütles, et teab küll, kus Eesti on. Ühed ta sõbrad olevat seal mitu korda käinud. Niiet ei ole ma midagi eikuskilmaalt pärit :D
- Fööniksipe
a
No comments:
Post a Comment