You will never be completely at home again, because part of your heart will always be elsewhere. This is the price you pay for the richness of loving and knowing people in more than one place

Life in United States of America 01.08.2011 - 24.07.2013

Sunday, September 11, 2011

Päev # 41

Ärkasin 7:28am ehk siis 2 minutit enne äratust. Käisin all hommikusööki söömas ja tuhlasin internetis ringi mõnda aega. 8:25am läksin uuesti alla, et autokooli poole liikuma hakata. Sain enda nädala palga kätte ja hakkasin kõndima. 10 minutiga jõudsin kohale. Esimese laua juures pidin enda andmeid kontrollima ja allkirja andma. Edasi saadeti mind klassiruumi, kus olid juba mõned inimesed. Nagu siin kombeks tulid enamus viimasel minutil kohale. Alguses räägiti erinevatest seadustest ja liiklusmärkidest. Tunni aja pärast oli 10 minutit paus. Sai osta $1 eest süüa ja juua, hoidsin selle dollari endale. Edasi räägiti eksamitest ja põhjustest, miks nendes läbi kukutakse. Meile räägiti veel Cassie lugu. Siis jagati meile pabereid, kust peame homseks testiks õppima. Mulle lubati anda eesti keelne, tegelikult oli see hispaania ja ma ei tea mis keele segu. Järgmisel vaheajal läksin inglise keelset lehte küsima ja ütlesin, et see ei ole eesti keeles. Siis tehti suured silmad ja küsiti, et kas pole eesti keele moodigi. Lubati tõlgile märkus teha. Ja siis muidugi tänati mitu korda, et ma neile seda ikka ütlesin. Peale pausi hakkasime filmi vaatama. Esimene film oli ühest õnnetusest, kus sai üks inimene surma ja 5 vigastada. Õnnetuse põhjustaja oli alkoholijoobes ja sõitis linnas 70mph. Talle määrati 43- aastane vanglakaristus. Enamus filmist oli keskendunud ühele tüdrukule, kes sai kõige raskemini kannatada, alguses oli kriitilises seisundis. Näidati tema paranemist ja perekonna toetamist. Kuna Ameerikas on väga kallis haiglaravi, siis praeguseks on sellel tüdrukul vaja ravikuludeks maksta üle $100 000. Osadel tema sõpradel ei olnud tervisekindlustust ja neil olid palju raskemad makseprobleemid. Mõned haiglad pakkusid neile lausa tasuta ravi. See ooli täiesti tõestisündinud lugu. Peale filmi oli jälle paus. Mulle tehti nägemiskontroll. Sain läbi. Näidati jälle filmi. Esimeses osas oli 15- aastane tüdruk, kes oli alkohoolik ja läks võõrutusravisse. Teises osas oli 16- aastane tüdruk ja 2 temast natukene vanemat venda. Kõigile meeldis alkoholi tarvitada. Tehti katse. Kõigepealt pildistati kõige vanema venna aju siis, kui ta oli kaine. Hiljem jõi ta ennast purju ning tehti uus pilt. Kohe olid ajukahjustused näha. Selle peale lasi tüdruk pildi teha ja tema aju oli ka juba muutunud. Kolmandas osas olid 4 noort vanuses 15-17, kellele meeldis alkoholi tarvitada. Neile näidati ühte autot, kus oli paar tundi tagasi 3 noort vanuses 12-15 surma saanud, 15- aastane juht jäi ainukesena ellu. Peale seda viidi nad surnukuuri, kuhu toodi 3 kaetud surnukeha, millel olid nende nimelised sildid küljes. Seletati ära, mis vigastused neil on. Siis näidati neile video pealt nende vanemate reaktsioone kui neile politseinik tuli õnnetuse kohta teatama. Juhil pandi käed raudu ja viidi vangi tunniks ajaks. Siis pandi nad autosse ja kästi hüvastijätukiri oma vanematele kirjutada. Kui kirjad valmis sõidutati nad oma "matustele". Vanemad lugesid enda hüvastijätte ette ja pärast noored. Mõned hakkasid klassis selle peale nutma. Kell sai 1pm ja oligi tund läbi. Kõndisin koju. Teised olid sünnipäevale läinud. Võtsin pannkoogi kuhja ette, valasin siirupiga üle ja asusin telekat vaatama. Kuna homme on 11. september, siis näidati palju selle teemalisi saateid. Uudistekanalid näitasid otseülekandes Lend number 93 memoriaali avamist Shankesville, Pa-s. See oli lennuk, kus inimesed hakkasid terroristidele vastu. Peale teleka vaatamist käisin pesus ja nägin, et postiauto vuras mööda. Läksin siis ruttu rätik peas postkasti vaatama, aga midagi ei olnud seal. Jooksin siis garaaži kaudu tuppa tagasi. Tuli meelde, et Coco haukus vahepeal. Läksin ukse taha vaatama ja postiljon oli posti sinna toonud koos pakiga. Läksin õue terrassi peale koolitööd tegema ja oravaid vaatama. 6pm ajal tulid teised koju ja läksid kohe jälle välja. Tegin veel mõnda aega koolitööd. Peale seda läksime 7pm ajal Cocoga jalutama, umbes tund aega. Tegime suure ringi. Kaks autot sõitsid aeglaselt mööda, kõik autodes olnud meessoost isikud lehvitasid ja hüüdsid Hello. Suurema tee ääres kõndides ka lehvitati. Kui me lõpuks koju jõudsime oli õues täiesti pime. Tänavad on ka osaliselt täiesti pimedad, kuna valgustus on nii hõredalt. Näiteks meie maja esine on samuti pime. Tühjendasin nõudepesumasinat. Kuna kõht oli tühi otsustasin omletti teha. See on üks asi, mida Rando oskab minust paremini teha. Magustoiduks tegin kaneeli ja õuna maitselist kaerahelbeputru mikrouunis. Täitsa hea oli, tegin teise portsu veel. Praegu mõtlen juba kolmanda peale vaikselt. Pesin nõud ära. Nüüd istun ja ei suuda otsustada kas minna magama või mitte. Homme on jälle varakult ärkamine kuna peab taaskord autokooli minema. Võibolla ootan ära kuna teised koju tulevad ja lähen alles siis magama. Eks näeb.

- Fööniksipea

No comments:

Post a Comment