Ööl vastu esmaspäeva magasin umbes 1 tund. Äratus oli 4.30. Pakkisin veel käsipagasit. 4.45 algas sõit lennujaama. Ronisin enda suurte kohvritega check-in järjekorda. Janek läks ära. Järjekorras seisin umbes 10 minutit. Siis saadeti mind Estonian Air'i letti lisakohvri eest maksma. Ootasin pool tundi et see lahti tehtaks. Siis öeldi, et pean maksma 40€ asemel 75€, aga mul oli ainult 50. Helistasin Janekile. 15 min pärast oli ta kohal. Läksin uuesti lennufirma järjekorda, mis muidugi ei liikunud. Lõpuks sain alles 6.10 ära makstud. Tõttasin ruttu check-in'i, sest see pidi lõppema 35 minutit enne lendu ehk siis 6.05. Õnneks sain pardakaardi kätte. Turvakontrollis läks ka üpris kiiresti. Millegi pärast lasti mu kott 2 korda sealt läbi. Edasi läksin ootesaali. Seal tuli õnneks Karin ja ma ei pidanud enam üksi passima. Lennuk oli väike. Üritasime koos kohti saada. Alguses sain akna all istuda, siis tuli mees, kes oleks pidanud ise Karini kõrval istuma. Ei olnud nõus vahetama. Läksime siis minu koha peale, mis asus tiiva peal ja akna asemel oli lihtsalt sein. Lennureisist ma rääkima ei hakka, sest see oli jube. Ju ma siis ei kannata lendamist. Amsterdamis ekslesime mööda lennujaama. Ei osanud kuhugi minna. Lõpuks saime õigesse kohta kohale. Läksin check-in'i tegema, siis tuli välja, et mu lend on ülemüüdud. Kästi 9:10 õiges väravas olla. Karin läks lennuki peale ja mina jäin närvitsema värava juurde. Vahepeal tuli küll mõte koju tagasi minna. Siis kutsuti mind turva alasse. Vaadati, et ma olen Eestist ja arvati automaatselt, et ma ei oska inglise keelt. Vaadati kõik vajalikud paberid läbi ja saadeti eraldi ruumi ootama kuni mulle mõni vaba koht leitakse lennukisse. Ootasin 15 min, lõpuks lasti ooteruumi pardakaardiga. Lennukis sain koha mootori juurde. Hullult palju jalaruumi oli. Ma võisin jalad isegi sirgu panna, aga ikka ei ulatunud seinani. Aga jah, sama kohutav lend oli. 8 tundi. Magama ei saanud üldse jääda. Muidugi olin ma viimane, kes lennukist välja tuli, sest ma ei saanud lennu ajal mingeid pabereid täita. Muidugi ei osanud ma lennujaamas kuskile minna. See oli maailma 3. lennujaam suuruse poolest. Läksin liftiga 2. korrusele passikontrolli. Alguses juhatati mind valesse järjekorda. Hiljem pidin õiges järjekorras üle tunni aja ootama. Nii sõbralikud politseinikud olid. Imetlesid mu passi. Siis kutsus teised politseinikud putkadest enda juurde minu passi vaatama. Inimesed ei saanud aru mis toimus. Nii ilus värviline pass pidi olema, lamineeritud nagu nad ütlesid. Siis avastati, et seal on kiip ka sees. Kõik ahhetasid jälle. Kui teistel läks seal max 3 min, siis minul üle 10 min. Siis sain lindi kõrvalt enda pagasi kätte. Küsisin turva käest kuidas välja saada, sest seal oli 100 silti ja ust ja ma ei saanud midagi aru. Andsin veel enda paberi ühele turvale ära ja lasti mind terminalist välja. Seal oli mitukümmend inimest lillede, õhupallide ja siltidega kohal.

Edasi kirjutan õhtul, ehk siis teie aja järgi öösel. Tuleb uuesti klassi tagasi minna.
Aaa, ma ei saa aru, mida pidevalt nende söökide kohta vingutud on. Minu arust on küll väga head söögid. Just tulin söömast. Vääga suur valik oli kõike.
Vähemalt on kõik korras :)