Üldse ei tulnud und millegi pärast. Öösel ärkasin 3am selle peale, et prügiauto rallis meie tänavaga paralleelsel tänaval ringi. Uuesti ärkasin 4am, siis jõudis prügiauto meie majani. Vahtisin lihtsalt uimase näoga kuidas nad siin ringi vurasid ja jooksid. Mingi aeg jäin uuesti magama. Ärkasin 10am. Kuulen, et muruniiduk undab. Ja päris kõvasti. Tõmban ruloo natuke üles, mingi mees rallib hiiglasliku murutraktoriga maja ees muru peal ringi. Alguses oli küll küsimus, et mis nüüd toimub. Siis nägin, et vastas maja muru peal lükkas üks mees mingit hiiglaslikku asja, mis niitis ka muru. Pole kunagi sellist masinat näinud. Ja kolmas mees puhastas puhuriga teerada. Siis sain alles aru, et nad töötavad siin. Nägid välja nagu mehhiklased, pole 100% kindel selles. Ronisin siis läpakaga alla korrusele diivanite peale, kuna enam und ei tulnud. Kõik 3 tüüpi käisid meie maja ümbruse ka läbi. Uuendasin kaardi peal Connecticuti au pairide nimekirja. Kuna pole erilist aega selleks olnud viimasel ajal, siis oli vaja lisada päris palju nimesid. Aga sai tehtud. Nüüd juba 120 inimest kaardil. Mingi aeg ärkasid K ja L. Sõime kooki. Hiljem sõin suure hunniku helbeid piimaga. Kirjutasin ema, Elisteri ja Randoga. Mõnega sai pool päeva lausa suheldud. 1pm hakkasin pesuga tegelema. K tegi lõunasöögi. 1:45pm läksid tüdrukud sõprade poole. Jalutasin Cocoga. Koristasin köögis natukene. Ohh, ma olen ikka nii tark. Õues oli hästi kuum. Ma vaatasin, et mida need prügikastid ikka seal tänava ääres seisavad, et võiks garaaži tagasi tuua. Suured prügikastid, mitte väikesed. Post oli ka toomata. Meil on maja ees must asfalt ja kujutage nüüd ette kui kuumaks see läheb päikese käes. Ja mina tarkpea läksin paljajalu posti tooma. Mu jalad kärssasid täiesti. Ma jooksin nagu täielik weirdo paljajalu maja ees edasi tagasi, sest need prügikastid olid liiga suured, et mõlemad korraga garaaži vedada. Naabritel oleks olnud küll seda lõbus vaadata. Muidugi ei vastanud mu riietus ka veel ilmale: pikad paksud dressipüksid ja hiiglaslik CC T-särk. Aga see pole eriti oluline. Mitu tundi oli nii valus kõndida. Enam ma sellist lollust ei tee. Päriselt ka. Vähemalt sain enda social security numbri kätte, saan nüüd pangakonto teha ja Connecticuti juhilubade tegemisega jamama hakata. Naaber S käis külas, tahtis, et me laseks koerad välja vahepeal. Istusin köögis ja järsku hakkas nagu mingi särin pihta. Ma ehmusin juba ära, et äkki on kuskil lühis vms. Aga tegelikult hakkasid õues sprinklerid tööle. Kuna aknad olid lahti, siis oli seda nii hästi majja ära kuulda. Aga kusjuures üksi oli täitsa mõnus kodus olla. Hakkasin õppima seaduseid ja reegleid, et kirjalik autokooli test kunagi ära teha. Tuleb kõik jälle selgeks saada, kuigi enamus asju on samad või sarnased Eestiga. E helistas. Ta rääkis alguses nii kiiresti, et ma ei saanud mitte midagi aru. Olin nagu Whaaaaat? Mõne aja pärast tuli K koju, tegelesime S koertega. Õppisin edasi. Siis tuli I koju. Panin ennast valmis India restorani minekuks. E tuli koju ja varsti läksimegi. Ja kes suutis jälle kaamera koju unustada? Mina muidugi. Lootusetu. Võtsime L sõbranna juurest peale ja läksime restorani. Sõin mingit kana asja ja riisi. Ja mingit saia, mille nimi ei tule meelde. Täitsa hea oli. Magustoiduks võtsime K-ga riisipalli kookosejäätisega. See jäätis oli supp, ehk siis täiesti üles sulanud, aga ikkagi hea. Mul on vaja mõelda endale hüüdnimi, kuidas tüdrukute sõbrad mind kutsuda saavad, sest Reelika on ameeriklaste jaoks liiga raske nimi. Aa, täna oli esimene palgapäev ka. Rikastusin natukene. Juba plaanid tehtud mis selle eest osta.
Homme hommikul lähme 9:23am rongiga New Yorki. Saab äkki šopata natukene ja lõunal Zarkanat vaatama. Õhtul tuleb E vend meile külla, niiet tegevust jätkub küll. Ei ole veel kindel, kas uut postitust on oodata või mitte. Ja kui kaamerat maha ei unusta, siis saate ka palju pilte. PALJU.
Postituse pildi leiad Sellelt aadressilt
- Fööniksipea
No comments:
Post a Comment